Võlg, võlgnevus ja üle võimete elamine

Mis on võlg?

Klassikalises mõistes on võlg kelleltki laenatud raha, mis kuulub tagasimaksmisele, intressidega või ilma, kuid siiski. Raha laenavad üksikisikud, ettevõtted, institutsioonid ja riigid, klassikaliselt on see kõik tähendanud juba olemasoleva raha laenamist. Ehk siis keegi on loobunud enda tarbimisest, et seda raha teistele laenata. Vahel selleks, et kasu teenida, vahel selleks, et lihtsalt aidata, vahel selleks, et laenusaaja endast sõltuma panna. 

Võlg tänapäeval...

Ühiskond saab tarbida vaid seda, mida ta on tootnud. Kui keegi tarbib suurema väärtuse eest, kui ta on loonud, siis järelikult keegi teine tarbib väiksema väärtuse eest kui see, mida ta on loonud. Kui keegi elab pidevalt üle jõu, siis keegi elab pidevalt alla oma tegelike võimete. Siit tekib küsimus, kui kaua see keegi teine on valmis elama nii, et tema rikkuse arvelt elab keegi teine paremini kui ta võiks? 

Tänapäeval ei ole keskpankade ja kommertspankade puhul laenuandja enam konkreetne isik ega asutus, kes loobuks oma tarbimisest selles ulatuses, mis mahus ta väljastab laenusid. Laenusid väljastab küll keskpank või kommertspank või muu isik / asutus, kuid see, kelle arvelt võlg tuleb, see ei ole enam konkreetne, see tuleb nende arvelt, kes on sunnitud seda valuutat kasutama, nende arvelt, kes oma tööga loovad valuutale väärtuse, kuid peavad selle väärtuse alanemise välja kandma läbi inflatsiooni. 
Rahatrüki, või rahakordistamisega (multiplikatsiooni efekt) loodav võlg tuleb kõikide arvelt, kes on sunnitud trükitavat / kordistatavat valuutat kasutama. Võlg tuleb sellest, et inflatsiooni tõttu on inimesed sunnitud vähem tarbima, sest raha on ringluses rohkem kui kaupasid ja teenuseid, mida inimesed võiksid oma soovide järgselt tarbida. Selline tegevus ei läheks läbi kui ringluses võiks olla mitu valuutat. Kuid lubatud on vaid üks valuuta, et valitsejad saaksid läbi inimeste tarbimise piiramise oma kulusid suurendada. Sest valitsus ei loo väärtust, mille arvelt oma kulusid suurendada. 
Maksud seavad inimeste taluvuspiiri lähemale, inimesed otsivad võimalusi maksude vältimiseks, optimeerimiseks ja kuidasiganes neid nimetada ka ei soovita. Muuhulgas nõuab maksude kogumine aega ja kõvasti lisatööd. Kuid rahatrükk on palju lihtsam, trükid sobiva hulga, ostad võlakirju, stimuleerid majandust või laenad välja. Inimesed loovad väärtuse sellele samale valuutale, mille väärtust rahatrükk alandab, sellepärast ongi vajalik üks kohustuslik valuuta. Kui maksudest kõrvale hiilimine, maksude vältimine jne on veel võimalik, siis nii naljalt keegi salaja teist valuutat kasutama ei saa hakata, valuuta sundlus on palju siduvam kui maksud.
On suur oht, et ühel hetkel trükitakse raha nii palju, et erasektori ei suuda enam valuuta ostuvõime püsimiseks väärtust luua, valitsus tahab rohkem kulutada kui erasektor suudab luua, inimeste tarbimine piiratakse nii ära, et poes kallatakse korv rahast tühjaks ja varastatakse korv, mitte raha, sest raha on siis väärtusetu...

Rahatrükiga kaasnevad moraalsed küsimused

Inflatsioon ei ole sama, mis hinnatõus

Rahatrükk, ehk rahapakkumise suurenemine alandab raha väärtust, tavaline nõudlus-pakkumine teema.
Kuna rahaväärtus on alanenud, siis sama kauba eest tuleb rohkem raha tasuda. Rahaväärtuse alanemisest tulenevat hinnatõusu nimetatakse inflatsiooniks. 
Inflatsioon ei võrdu hinnatõus. Sest hinnatõus tuleb mitmetest asjadest, ja ei pea tulenema üldsegi inflatsioonist (üldiselt moodustab see siiski osa hinnatõusust). Hinnatõus võib tulla ka kehvast saagiaastast ja seetõttu väiksemast saagipakkumisest turul, sellisel juhul ei ole rahatrükil mingit pistmist hinnatõusuga.
Inflatsiooni on tihti nimetatud ühiskonna varjatud maksustamiseks. Siinkohal ei hakka ma arutlema MMT majandusteadlaste väite üle, et väikene inflatsioon on vajalik, kuid siiski saan väita, et inflatsioon ei ole päris sama, mis maks, sellel on lihtne põhjus: inflatsioon alandab pidevalt säästude väärtust. Kui on ainult maksud ja ei ole inflatsiooni, siis inimeste säästude ostuvõime püsib.
Tänasel päeval ei ole lapsevanemal mõistlik sünnihetkest kuni lapse täiskasvanuks saamiseni raha koguda, sellel lihtsal põhjusel, et see tarbimisväärtus, millest lapsevanem loobub laste esimestel eluaastatel ei ole ligilähedanegi sellele ostuvõimele, mida saab säästude eest kui laps on saanud täiskasvanuks.
Sellest tekibki küsimus, kui lapsevanem on teinud tööd ja oma töö eest saanud palka, mis on tema oma, siis milline moraalne õigus on valitsusel, pankuril või kellel iganes võtta ära osa lapsevanema säästudest? Miks on ühtedel õigus elatuda teiste ostuvõime arvelt?

Lihtne näide

Kui on näiteks väga lihtne, kinnine majandussüsteem, kus ühed toodavad saiakesi ja teised soovivad neid osta, siis on näiteks nii: toodetakse 100 saia, raha on süsteemis 200 euri. Kahe euri eest saab ühe saia. Kui raha trükitakse juurde, näiteks 20 euri, siis maksab üks sai kaks euri ja kakskümmend senti, mitte 2 euri. Need, kellel varem oli 22 euri ei saa enam 11 saiakest, vaid saavad 10 saiakest. Ja, kes trükkis raha juurde ja kasutab seda või annab selle kasutamise teistele, siis nemad saavad üheksa saiakest enam ja seda mitte suurenenud tootmise arvelt, vaid selle arvelt, et teised saavad vähem osta.
See on suurem probleem vaesele elanikkonnale, sest vaeste inimeste sissetulekus on väiksem puhver, mis neelab osa hinnatõusust. 
See tähendab, et kui keegi teenib 300 euri ja tarbib ära 290, siis on puhver 10 euri, ehk siis see raha, mis saab pehmendada hinnatõusu mõju, siis jõukamal, kes teenib 600 euri ja tarbib 500 euri eest, siis tema hinnatõusu puhver on 100 euri, mis tähendab, et tema sissetulek saab oluliselt kõrgemat hinnatõusu taluda. Tema hinnatõusu puhver on 10 korda suurem kui sellel, kes teenib 300 euri. 
Kui vaese inimese kulud tõusevad hinnatõusu tõttu 10 euri, siis tema puhvriks on jäänud 0 eurot ning järgmise hinnatõusuga on ta sunnitud oma tarbimist vähendama, samas kui jõukamal on 500 eurot kulutades hinnatõus natuke üle 15 euro jääb tema puhvriks siiski veel ligi 85 euri.
Ja kuna töötus on praegu euroalas rekordtasemel, siis vaeseid tekib juurde, ehk siis need inimesed, keda tabab inflatsioon valusamalt - neid inimesi tekib üha enam juurde.

Turuhind määratud hinnast kõrgem? Kuidas võimalik?

Mis siis nende määratud hindadega on?

Olen tihti täheldanud inimeste suurt sümpaatiat määratud hindade vastu. 
Eriti tugevalt väljendub see nende inimeste hulgas, kelle elust suur iseseisev tarbimisaeg on jäänud sellesse aega kui hinnad olid määratud keskvalitsuse poolt, paljud kaubad olid äärmiselt soodsad, tõsi küll - neid ja mitmeid teisi kaupu polnud alati võtta, paljudele kaupadele oli nappus. Järgnevalt heidamegi pilgu sellele, mis seos on määratud hindadel, ületootmisel ja nappusel.

Soodne määratud hind

Kui mingi toode (näiteks tuletikud) on kergesti kättesaadav ning odav, siis selle kasutamine ei pruugi alati jääda sihipäraseks, ehk siis toodet hakatakse mingist hetkest kasutama pillavalt, inimesed ei muretse oma käitumise pärast, kuna toode on odav ja täiesti kättesaadav. 
Kuid ühel hetkel võib juhtuda kurb tõsiasi, et toote ühe komponendi kättesaadavus (näiteks väävli) muutub raskemaks ning tootmismahud vähenevad, kuid ega nõudlus sellepärast vähene. Järelikult nõudlus ületab pakkumist. Kui turutingimustes väljendub see hindade tõusus ning kasvavad hinnad võimaldavad kättesaadavust üha väiksemale tarbijategrupile, siis määratud hindadega majanduskeskkonnas väljendub sama asi nappuses. Kaup ostetakse lihtsalt otsa, hinnad on küll samad, raha on, võiks osta endistes kogustes, kuid mida ei ole on tuletikud. 

Kallim hind turutingimustes

Kui tikkude tootmine ja turustamine oleks toimunud vabaturumajanduse keskonnas, siis oleks hind hakanud varem tõusma ning see oleks sundinud tootjaid varem mitmesuguste alternatiivide poole vaatama, et juhuks kui ühe tooraine kättesaadavus tirib tootmismahud mõeldamatult alla, et siis äri seisma ei jääks, tuletikkude tootjad oleksid näiteks välgumihklite tootmisse investeerinud.
Kui üleminek määratud hindadelt turuhindadele toimub sellel perioodil kui nõudlus ületab pakkumise, ning hinnad on veel fikseeritud ning ei peegelda turu osapoolte tegelikku suhet, siis üleminekul turumajandusele hinnad loomulikult tõusevad, sest lõpeb turu osapoolte suhte ignoreerimine. Sellest ka üks osa loosungeid, miks räägitakse, et kapitalism on halb.
Ületootmine on sarnane: hind ja / või tootmismahud on määratud arvestamata turu tegelikke vajadusi, puudub nõudluse-pakkumise suhe, mis laseks täpsemalt prognoosida nõudlust ning tarbijate ostuvõimet, sellest ka see, et määratud hindadega riigikorra ajal tuli ette lehmade söötmist leivaga ja palju muud.

Konkurents

Konkurentsi puhul on ka see eelis, et lisaks laiemale valikule toodetele sunnib tihe konkurents ka ettevõtjaid arvestama väiksema kasumiga, sest suurema kasumi saamiseks peab lõpphind olema kõrgem, kuid tarbijad ei soovi rohkem maksta. 
Seega võidab see, kes suudab pakkuda oma tooteid optimaalse hinnaga, arvestades oma toote omadusi, tarbijate ostuvõimet ning konkurentide hindasid. 
Väga tihedas konkurentsis olevad ettevõtjad on tihti pikka aega järjest eelarvega nullis. Kulud on väga lähedal tuludele, kui tulusid ei ole võimalik juurde saada, siis tuleb leida meetod kulude vähendamiseks. See on konkurentsi teine eelis: võimalikult madalad halduskulud, sest kes kes kokku ei suuda hoida, selle äri lõppeb peagi, sellepärast tuleb konkurentsi alati tervitada.
Mis sunnib garanteeritud maksutuluga riigiettevõtteid kokkuhoiule? Väga paljudel riigiettevõtetel ei ole konkurentsi, miski ei sunni neid pidevalt oma halduskulusid üle vaatama, ükski konkurent ei hinga parema tootearendusega pidevalt kuklasse. Ühegi töötaja palgal hoidmist ei tule nii tõsiselt kaaluda. Kui riigiasutused saavad oma raha eelarve perioodiks, määratud hulga, siis turutingimustes peab tihti oma raha teenima iga kuu rängas konkurentsis ja teadmata mahus. Kõige pealt maksma välja palgad ning täitma kohustused tarnijate ees, maksma maksud ning laenud ja siis lootma, et peale kõike seda jääb midagi tootearenduseks või muudeks investeeringuteks ja võib olla midagi ka kasumiks.

Intress kui kogu majanduse kurjajuur, kas tõesti?

Kommentaar uudisele: 

Euroala kriisiriikide võlad tõusevad raketina 

"Aga püramiidskeem lõpebki ikka ja alati tupikuga. Piibel ja Koraan mõlemad keelavad intressi ära. Juba tolleaegsetel oli selge, et intressil baseeruv rahandussüsteem jookseb mingi hetk kinni sest võlga on rohkem kui raha ning lõputult kasvada ja laieneda pole võimalik, sest maakeras on kahjuks ümmargune.
Meil on vaja Hitlerit, kes majanduse ja rahanduse uuesti korda teeks. Ida Roomat eristas Lääne Roomast üksainus karm seadus. Ma ei mäleta täpsel, mis rahvusel oli keelatud osaleda rahanduses, hariduses ja riigiasjanduses. Ning sellest jätkus, et impeeriumit 1000 aastat püsti hoida...:D:D"

Kahjuks on selline mõtteviis vägagi levinud.
Kena vastuse annab Misese veebilehe artikkel

Minu esmane selgitus intressi olemuse kohta on selline:

Nii nagu poes on tootel (näiteks leival) hind, mis sisaldab kõiki kulutusi alates vilja külvamisest, selle kasvatamise, hoolduse ja transportimisega seonduvast kuni personalikulude ja maksudeni välja ja siis natuke veel peale, et poel oleks mõtet tegutseda või oleksid mingid reservid kui midagi peaks juhtuma. 
Raha on ka toode, raha on ka kaup, nii nagu on juuksuri teenus või banaan kaubana on ka finantsteenused, näiteks raha laenamine. Kuid raha väljalaenamise peamine hind on see, et väljalaenaja ei saa seda ise kasutada, seda raha ei ole seni tema jaoks olemas ja see ongi see, mis on tema teenus, et ta loobub oma raha kasutamisest teatud ajaks. Ning selle eest soovib ta teenustasu. Nüüd jõuamegi intressini.
Kui poes tasutakse kauba eest ostu-müügi hetkel, siis laenu tagasimakse on jaotatud perioodi peale, mida pikema perioodi peale on jaotatud, seda suurem on teenus, sest seda pikemaks ajaks on raha väljalaenaja oma raha kasutamisest loobunud. Ja sellisel juhul ongi intress see, mis on raha hind, arvestades selle väljalaenamise aega ja inflatsiooni, ehk siis seda kui palju muutub laenu tagasimaksmise jooksul raha odavamaks, ehk siis - kaubad kallimaks.

Sauna pildid

Renderdatud joonestused

Pildid ühest väiksest elumajast

Viimane pilt on teisest tööst.

Kes võidab protektsionismist?

Miks ei ole protektsionism oma majanduse kaitsmiseks hea?

Alustades definitsioonist, siis:
Protektsionism on majanduspoliitika, mis kasutab siseturu kaitsmiseks välisfirmade eest riikidevahelise kaubanduse piiramist tollimaksu, impordikvootide ja muude vahenditega.

http://et.metapedia.org/wiki/Protektsionism

Muuhulgas on läbi ajaloo nende meetodite kasutamisega kaasas käinud  ka ekspordi toetamine, et viimast soodustada ja välismaal turul paremas seisus olla (toetusega lüüakse kauba hind alla).

Mida kõike see on endaga kaasa toonud?

Põhilised tagajärjed on tulnud sellest, et protektsionismi kasutavatele riikidele on vastatud samaga, ehk siis: Ühe riigi poolt makstud eksporditoetused nullitakse ära sihtkoha riigi vastavate tollimaksudega, teise riigi eksporti piiratakse samamoodi kvootidega nagu esimene riik seda teeb. Lisaks turgude piiramisele tähendab ekspordi toetamine suuremaid makse aga suuremad maksud ei tule lineaarselt tollimaksu tõstmisega, sest hinna tõustes tõmbavad inimesed tarbimist tagasi, sellega koos langeb ka tollimaksu laekumine.

Kokkuvõttes tähendab see kõik pidevat suurte rahade kinnihodmist: riik küsib kõrgeid tollimakse, et toetada eksporti. Import on kalliks tehtud, mis siis, et paljude eksportkaupade tootmiseks on vaja toorained importida. Ettevõtjad peavad kulusid kõvasti kärpima, et oma kaupa soodsamalt müüa saaks, mõned ei pea sellele vastu, suureneb töötus ning kriisi laabumine venib.

Euroopa siseturu kaitsmisest

Euroopa Liit piirab tugevalt liiduväliste tootjate võimalusi küll jaburate nõuetega, küll kvootidega. Eesmärgiks tuuakse Euroopa siseturu kaitsmine. Kuidas võidab sellest tavainimene, mida tähendab tugev Euroopa siseturg tema jaoks?
Võitu ei ole ning tugev siseturg on siiani vaid kallimaid kaupu tähendanud. Kuidas nii?
Aafrikas toodetud toidukaubad, Hiinas valminud tarbeesemed ja palju muud, mille sisseostu meile piiratakse oleks meile palju odavamad kui siseturu kaup, kasvõi seetõttu, et paljud tootmiseks tehtavad kulutused on väljaspool Euroopa liitu madalamad.
Kohati odavam Euroopa kaup on seda üksnes tänu toetustele, millega hinnad alla surutakse, sest hinnas sisalduva tootmiskomponentide sisendid on Euroopas oluliselt kõrgemad kui väljaspool Euroopa Liitu, isegi liidusisesed erinevused on väga suured. 
Kui paljud Eesti põllumehed saavad tuliuute John Deere traktoritega ringi vurada? Kui paljude Eesti põllumeeste aastakasum võrdub näiteks 50 000 euroga, mida võidaks neile toetuseks maksta? Lääne-Euroopas nii vanu traktoreid nagu meil on (näiteks T-40, T-25, Bellarus) enam peaaegu ei eksisteerigi... Nende palgad on kõrgemad, toetused suuremad, müümata jäänud vili kompenseeritakse ikkagi ära jne jne.

Protektsionismi kasutamine on nagu ventiil, mis soodustab eksporti kuid importi sisse ei taha lasta, teised riigid panevad teiselt poolt teise ventiili – ainult, et vastassuunas, kes sellest võidab?

Raha kui vahetusvahendi olemusest

Delfis ilmus artikkel, mis püüdis muuhulgas selgitada, mis on raha, kuidas on see välja kujunenud kuid artikkel on täielik ebaõnnestumine. Miks? Sellest ka järgnevalt juttu.

Artikkel ise:
Forte: Kas on võimalik elu maailmas, kus ei kehti enam raha?

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on igal juhul jah – enamik loodusrahvastest elab ka täna ilma, et neil oleks vaja seda tsivilisatsiooni või tänase maailmamajanduse alustala – metallist või paberist, ammugi mitte elektroonilist raha.

Alustame algusest, mis on raha ja, mismoodi on see välja kujunenud.

Raha on vahetusvahend, millele on evolutsiooni käigus kujunenud neli (mõned ütlevad viis) põhilist kriteeriumi, need on: äratuntavus, vastupidavus, juurdetootmise keerukus ja kaasaskantavus. Ajalooliselt on nendele kriteeriumidele kõige paremini vastanud kuld ja hõbe kuid ka sellele eelneb eellugu ja ka nendeni on millestki muust jõutud.

Ennem kulda ja hõbedat on olnud vähem universaalsed vahetusvahendid nagu jahitrofeed, loomanahad, vili ja kinnistes asutustes näiteks sigaretid (koonduslaagrid).

Tänapäevases mõistes raha on lihtsalt see, milleni on välja jõutud, kuid raha funktsioon olgu ta mis kujul tahes on alati olnud vahetusvahend. 

Miks tekkis raha kui universaalne vahetusvahend? 

Talunik A toodab näiteks kartuleid ja kurke, kuid vajab piima ja kanamune. Talunik B toodab küll piima ja kanamune, kuid temal ei ole vaja kurke ega kartuleid. Temal on hoopis liha vaja, siis vahetustehingu tegemiseks peab talunik A leidma kellegi, kellel oleks vaja tema kartuleid ja kurke ja oleks neid nõus vahetama liha vastu, et saada talunik B-lt kanamune ja piima. Selline korduv ümbervahetamine osutus ebamugavaks ja kulukaks, sest iga kord tuli minna turule ja otsida keegi, kellega saaks sobiva vahetuse teha.

Universaalne raha võimaldab vahepealsed sammud välja jätta ja vahetused otse teha: Talunik A müüb kartuleid ja kurke ning saab selle eest universaalse vahetusvahendi, näiteks hõbemündid ning võib turu peal nendega otse kõiki vahetusi teostada.

See, et raha (vahetusvahend) on varem olnud teistsugune kui tänapäeval mõistetakse ei anna kindlasti põhjust arvata, et vahetusvahendit ei ole üldsegi vaja.

Raha järgi tekkis vajadus alles siis kui hakati majja luksust tahtma. Või kui tekkis vajadus suhelda võimuga. Ja rännumeestel oli igatahes lihtsam maksta võõrastemajas rahaga kui mõne tarbe- ehk luksusesemega neid koormana seljas kandes.

Jutt ei käi siin tegelikult rahast kui vahetusvahendist ja selle kasutusele võtmisest vaid raha ühest põhikriteeriumist, milleni on raha evolutsiooni käigus jõutud: kaasaskantavus. Kui vahetusvahendit pole võimalik kaugete maade taha kaasa kanda ei tähenda, et sellel poleks lokaalselt vahetusfunktsiooni. Ilmselt ei suuda autor näha rahal ja vahetusvahendil mingisugust funktsiooni ja kui vahetusvahend pole metallist ja ümmargune või paberist ja krõbisev, siis see ei ole tema jaoks raha.

Järgnevad kaks lõiku on minu jaoks kergelt random ja neid ei maksa kommenteerida, sest ma ei oska mõista, kuidas need otseselt arutlusse peaksid puutuma.

Kas näiteks tänapäeva tohtrid ja näitlejad oleks jälle valmis munade ja tibude eest oma teenuseid pakkuma, nagu nende rändlejatest eelkäijad 17. – 18. sajandil. Või kooliõpetajad õpetama lapsi ainult toidupakkide eest, nagu siinsed külakoolmeistrid algusaegadel.

Jah, on olnud aegasid, kus hüperinflatsiooni tingimustes on töötatud toidu ja tarbekaupade eest. Sellistel aegadel on üldkehtivast rahast loobutud ja üle mindud bartertehingutele, kaup vahetatakse kauba vastu (talunikud A ja B). Inimesed on eelistanud raha saamise asemel konkreetset kaupa (sai, leib, kanamunad).

Üldlevinud rahaga tasumise puhul läheksid tarbijad sületäie rahaga kohale ja pärale jõudes avastaksid, et peavad käruga uuesti tagasi tulema, sest hinnad on vahepeal tõusnud...

(Zimbabwe, tänapäev) 

Raha leiutati 2800 aastat tagasi

Selle peale küsiksin, kes leiutas nõudluse? Sest nõudlusest tulenevalt tekkisid vahetustehingud, kus üks väärtus vahetati teise vastu ja sellest tulenevalt olid inimestel vahetusvahendid. Olgu need siis kartulad, kurgid, piim või kanamunad. Kas nõudlust saab tõesti keegi leiutada? Raha on olnud, on ja jääb alati vahetusvahendiks, olgu sees siis metallist ja ümmargune, loomanahk, vili, jahitrofee või valmiskaup.

Ka eestikeelne Vikipeedia ütleb raha kohta nii:

Rahana on aegade jooksul kasutatud mitmesuguseid asju, näiteks 17. sajandil kasutasid Massachusettsi kolonistid edukalt kohalike indiaanlaste raha, mis kujutas endast musti ja valgeid teokarpe. Asteegid kasutasid rahana kakaoube, Hiinas ja Põhja-Aafrikas kasutati rahana soola, Nigeerias jalaraudu jne. Isegi inimesed on olnud kasutusel. Vanal Iirimaal olid selleks tütarlapsed, orjad.  

Esialgu hakati kõige laiemalt rahana kasutama kulda ja hõbedat. Et kulla- ja hõbedatükikesi poleks vaja iga kord üle kaaluda, hakati vermima kindla kulla-, hõbeda- või muu metalli sisaldusega münte. Raha vermimise õigus oli tavaliselt valitsejal ja riigivõimul.