Kes võidab protektsionismist?

Miks ei ole protektsionism oma majanduse kaitsmiseks hea?

Alustades definitsioonist, siis:
Protektsionism on majanduspoliitika, mis kasutab siseturu kaitsmiseks välisfirmade eest riikidevahelise kaubanduse piiramist tollimaksu, impordikvootide ja muude vahenditega.

http://et.metapedia.org/wiki/Protektsionism

Muuhulgas on läbi ajaloo nende meetodite kasutamisega kaasas käinud  ka ekspordi toetamine, et viimast soodustada ja välismaal turul paremas seisus olla (toetusega lüüakse kauba hind alla).

Mida kõike see on endaga kaasa toonud?

Põhilised tagajärjed on tulnud sellest, et protektsionismi kasutavatele riikidele on vastatud samaga, ehk siis: Ühe riigi poolt makstud eksporditoetused nullitakse ära sihtkoha riigi vastavate tollimaksudega, teise riigi eksporti piiratakse samamoodi kvootidega nagu esimene riik seda teeb. Lisaks turgude piiramisele tähendab ekspordi toetamine suuremaid makse aga suuremad maksud ei tule lineaarselt tollimaksu tõstmisega, sest hinna tõustes tõmbavad inimesed tarbimist tagasi, sellega koos langeb ka tollimaksu laekumine.

Kokkuvõttes tähendab see kõik pidevat suurte rahade kinnihodmist: riik küsib kõrgeid tollimakse, et toetada eksporti. Import on kalliks tehtud, mis siis, et paljude eksportkaupade tootmiseks on vaja toorained importida. Ettevõtjad peavad kulusid kõvasti kärpima, et oma kaupa soodsamalt müüa saaks, mõned ei pea sellele vastu, suureneb töötus ning kriisi laabumine venib.

Euroopa siseturu kaitsmisest

Euroopa Liit piirab tugevalt liiduväliste tootjate võimalusi küll jaburate nõuetega, küll kvootidega. Eesmärgiks tuuakse Euroopa siseturu kaitsmine. Kuidas võidab sellest tavainimene, mida tähendab tugev Euroopa siseturg tema jaoks?
Võitu ei ole ning tugev siseturg on siiani vaid kallimaid kaupu tähendanud. Kuidas nii?
Aafrikas toodetud toidukaubad, Hiinas valminud tarbeesemed ja palju muud, mille sisseostu meile piiratakse oleks meile palju odavamad kui siseturu kaup, kasvõi seetõttu, et paljud tootmiseks tehtavad kulutused on väljaspool Euroopa liitu madalamad.
Kohati odavam Euroopa kaup on seda üksnes tänu toetustele, millega hinnad alla surutakse, sest hinnas sisalduva tootmiskomponentide sisendid on Euroopas oluliselt kõrgemad kui väljaspool Euroopa Liitu, isegi liidusisesed erinevused on väga suured. 
Kui paljud Eesti põllumehed saavad tuliuute John Deere traktoritega ringi vurada? Kui paljude Eesti põllumeeste aastakasum võrdub näiteks 50 000 euroga, mida võidaks neile toetuseks maksta? Lääne-Euroopas nii vanu traktoreid nagu meil on (näiteks T-40, T-25, Bellarus) enam peaaegu ei eksisteerigi... Nende palgad on kõrgemad, toetused suuremad, müümata jäänud vili kompenseeritakse ikkagi ära jne jne.

Protektsionismi kasutamine on nagu ventiil, mis soodustab eksporti kuid importi sisse ei taha lasta, teised riigid panevad teiselt poolt teise ventiili – ainult, et vastassuunas, kes sellest võidab?

Raha kui vahetusvahendi olemusest

Delfis ilmus artikkel, mis püüdis muuhulgas selgitada, mis on raha, kuidas on see välja kujunenud kuid artikkel on täielik ebaõnnestumine. Miks? Sellest ka järgnevalt juttu.

Artikkel ise:
Forte: Kas on võimalik elu maailmas, kus ei kehti enam raha?

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on igal juhul jah – enamik loodusrahvastest elab ka täna ilma, et neil oleks vaja seda tsivilisatsiooni või tänase maailmamajanduse alustala – metallist või paberist, ammugi mitte elektroonilist raha.

Alustame algusest, mis on raha ja, mismoodi on see välja kujunenud.

Raha on vahetusvahend, millele on evolutsiooni käigus kujunenud neli (mõned ütlevad viis) põhilist kriteeriumi, need on: äratuntavus, vastupidavus, juurdetootmise keerukus ja kaasaskantavus. Ajalooliselt on nendele kriteeriumidele kõige paremini vastanud kuld ja hõbe kuid ka sellele eelneb eellugu ja ka nendeni on millestki muust jõutud.

Ennem kulda ja hõbedat on olnud vähem universaalsed vahetusvahendid nagu jahitrofeed, loomanahad, vili ja kinnistes asutustes näiteks sigaretid (koonduslaagrid).

Tänapäevases mõistes raha on lihtsalt see, milleni on välja jõutud, kuid raha funktsioon olgu ta mis kujul tahes on alati olnud vahetusvahend. 

Miks tekkis raha kui universaalne vahetusvahend? 

Talunik A toodab näiteks kartuleid ja kurke, kuid vajab piima ja kanamune. Talunik B toodab küll piima ja kanamune, kuid temal ei ole vaja kurke ega kartuleid. Temal on hoopis liha vaja, siis vahetustehingu tegemiseks peab talunik A leidma kellegi, kellel oleks vaja tema kartuleid ja kurke ja oleks neid nõus vahetama liha vastu, et saada talunik B-lt kanamune ja piima. Selline korduv ümbervahetamine osutus ebamugavaks ja kulukaks, sest iga kord tuli minna turule ja otsida keegi, kellega saaks sobiva vahetuse teha.

Universaalne raha võimaldab vahepealsed sammud välja jätta ja vahetused otse teha: Talunik A müüb kartuleid ja kurke ning saab selle eest universaalse vahetusvahendi, näiteks hõbemündid ning võib turu peal nendega otse kõiki vahetusi teostada.

See, et raha (vahetusvahend) on varem olnud teistsugune kui tänapäeval mõistetakse ei anna kindlasti põhjust arvata, et vahetusvahendit ei ole üldsegi vaja.

Raha järgi tekkis vajadus alles siis kui hakati majja luksust tahtma. Või kui tekkis vajadus suhelda võimuga. Ja rännumeestel oli igatahes lihtsam maksta võõrastemajas rahaga kui mõne tarbe- ehk luksusesemega neid koormana seljas kandes.

Jutt ei käi siin tegelikult rahast kui vahetusvahendist ja selle kasutusele võtmisest vaid raha ühest põhikriteeriumist, milleni on raha evolutsiooni käigus jõutud: kaasaskantavus. Kui vahetusvahendit pole võimalik kaugete maade taha kaasa kanda ei tähenda, et sellel poleks lokaalselt vahetusfunktsiooni. Ilmselt ei suuda autor näha rahal ja vahetusvahendil mingisugust funktsiooni ja kui vahetusvahend pole metallist ja ümmargune või paberist ja krõbisev, siis see ei ole tema jaoks raha.

Järgnevad kaks lõiku on minu jaoks kergelt random ja neid ei maksa kommenteerida, sest ma ei oska mõista, kuidas need otseselt arutlusse peaksid puutuma.

Kas näiteks tänapäeva tohtrid ja näitlejad oleks jälle valmis munade ja tibude eest oma teenuseid pakkuma, nagu nende rändlejatest eelkäijad 17. – 18. sajandil. Või kooliõpetajad õpetama lapsi ainult toidupakkide eest, nagu siinsed külakoolmeistrid algusaegadel.

Jah, on olnud aegasid, kus hüperinflatsiooni tingimustes on töötatud toidu ja tarbekaupade eest. Sellistel aegadel on üldkehtivast rahast loobutud ja üle mindud bartertehingutele, kaup vahetatakse kauba vastu (talunikud A ja B). Inimesed on eelistanud raha saamise asemel konkreetset kaupa (sai, leib, kanamunad).

Üldlevinud rahaga tasumise puhul läheksid tarbijad sületäie rahaga kohale ja pärale jõudes avastaksid, et peavad käruga uuesti tagasi tulema, sest hinnad on vahepeal tõusnud...

(Zimbabwe, tänapäev) 

Raha leiutati 2800 aastat tagasi

Selle peale küsiksin, kes leiutas nõudluse? Sest nõudlusest tulenevalt tekkisid vahetustehingud, kus üks väärtus vahetati teise vastu ja sellest tulenevalt olid inimestel vahetusvahendid. Olgu need siis kartulad, kurgid, piim või kanamunad. Kas nõudlust saab tõesti keegi leiutada? Raha on olnud, on ja jääb alati vahetusvahendiks, olgu sees siis metallist ja ümmargune, loomanahk, vili, jahitrofee või valmiskaup.

Ka eestikeelne Vikipeedia ütleb raha kohta nii:

Rahana on aegade jooksul kasutatud mitmesuguseid asju, näiteks 17. sajandil kasutasid Massachusettsi kolonistid edukalt kohalike indiaanlaste raha, mis kujutas endast musti ja valgeid teokarpe. Asteegid kasutasid rahana kakaoube, Hiinas ja Põhja-Aafrikas kasutati rahana soola, Nigeerias jalaraudu jne. Isegi inimesed on olnud kasutusel. Vanal Iirimaal olid selleks tütarlapsed, orjad.  

Esialgu hakati kõige laiemalt rahana kasutama kulda ja hõbedat. Et kulla- ja hõbedatükikesi poleks vaja iga kord üle kaaluda, hakati vermima kindla kulla-, hõbeda- või muu metalli sisaldusega münte. Raha vermimise õigus oli tavaliselt valitsejal ja riigivõimul.