Pildid joonestustest ja vahepeal natuke majandusjuttu: July 2013

Monday, July 29, 2013

Ignorantsus ikka ja jälle

/---/ meie tootlikkus ja tööviljakus on paraku mitu korda väiksem kui on Soomel või teistel rikastel riikidel. Tööviljakus ja majanduse kasv võtab aega. See ei käi nii, et 22 aastaga suudad jõuda samale tasemele rikaste riikidega.

Olen ikka ja jälle täheldanud, et mitmed majandusteemadel sõna võtvad inimesed on innukad ignorandid. Nii palju võiks majandushuvilistel siiski silmaringi olla, et teada, millised eelised on riikidel mida meie omaga pidevalt õhinal võrreldakse (tavaliselt Soome ja Rootsi).
Loomulikult on oluline asjaolu, et need riigid on oma majandust saanud iseseisvamalt 67 aastat arendada, meie vaid 22 aastat. Kuid lisaks sellele on ka muid asjaolusid, mis mõjutavad meie olukorda globaalses majanduses pikaajaliselt ja püsivamalt, need on:

1) Loodusvarad - naftat, maagaasi, metalle meil ei ole, kivisütt ei ole.

2) Konkurentsivõimelised suurtööstused - Soomel on laevatehased. (BLRT ei ole midagi selle kõrval, ei toomisvõimsuse ega hankemahtude järgi), Rootsil autotehased, metallitootmine, nende patendid, tootmistehnoloogia (knowhow) jne jne asjad, suurriikidest ei maksa rääkidagi.

3) Geograafiline asend. Mis paneb meid küll Skandinaaviaga üsna samasse klassi, kuid me ei saa võrrelda ennast Kesk- ja Lõuna-Euroopaga, kus põllumajanduslik olukord on kordades soodsam, neil ei ole selliseid kulutusi küttele, autorehvidele, majade soojustamisele ja paljule muule.

4) Toetused, dotatsioonid, subsiidiumid jne jne. Kui palju said Eesti põllumehed aastaid võrreldes EL keskmisega? Mitte ainult põllumeeste sissetulek pole küsimus vaid ka see, et Eesti põllumeeste kaubad oleksid palju võrdsemas seisus kui toetused oleksid ühtlasemad ja see võimaldaks Eesti põllumeeste kaupasid välismaal palju edukamalt müüa.
Viiendaks võiks õelda ka mainida energiatootmise, kes kui palju sisse ostab ja kui palju ise toodab. Soomel on viis tuumaelektrijaama, meil ei ole ühtegi.

Nüüd edasi: tööviljakuse hindamine. Meie koristaja teeb tööd 1h, loob x ühikut väärtust, soomlane teeb tööd loob 3x ühikut väärtust, norralane võib olla 4x kuni 5x väärtust, kuid mis on nende arvude taga?

Mõelge näiteks selle peale kui ühiskonna rikkuse tase on oluliselt kõrgem, siis on ka töökohad paremini tasustatud, sest palkade konkurentsitase on kõrgem. Mis viib selleni, et ka koristaja teenib kordades rohkem palka. Kui Eesti koristaja teenib tunnis 3 eurot kätte (hästi kui niigi saab) ja Soome koristaja 9 eurot tunnis kätte, kas siis Eesti koristaja koristab kolm korda vähem? Või Soome koristaja koristab kolm korda kiiremini? Või kui Eesti koristaja läheb Soome, siis teeb tööd järsku kolme kordse tõhususega?

Kokkuvõttes: see tööviljakus on üks üpriski mitte midagi ütlev number, millest ei maksaks kaugele ulatuvaid järeldusi teha, see on lihtsalt üks näitaja, mis ütleb, et ühiskondlik rikkus on seal suurem ja muud midagi. Nii nagu on valetatud inflatsioon, nii nagu USA sisemajanduse kogutoodang sisaldab komponente, mida ühegi teise riigi SKP ei sisalda, et võlga saaks SKP suhtes väiksemana näidata jne jne jne... Nii nagu valetatakse tööhõive kohta.

Mõelge nende asjade peale ja ärge ignoreerige selliseid üpriski olulisi asjaolusid igakord kui jälle sarnane teema tuleb.

Thursday, July 18, 2013

Kuidas toimib kindlustus? (lihtsustatult)

Tsitaat ühest kommentaariumist:

Kui rumal sa võid olla- erafirma teenib kasumit sinu pealt. Seega ei saa ta rohkem sinu sinu arveid kinni maksta kui sina oled neile maksnud miinus nende kasum.
Mõtle nüüd kui kõik on erakindlustuse kliendid ja nad kõik vajavad eriti kallist ravi. Mis sa arvad mis saab- kuulutatakse pankrot ning sin loomulikult kirud jälle riiki, et lubas sellisel asjal juhtuda.

Selline mõtlemisviis näitab selgelt, et inimene ei ole päris hästi aru saanud, mis põhimõttel kindlustus toimib.
Oletame, et on kodanik Ain, kellel on mõningased säästud kuid tal ei ole kodukindlustust.
Ain elab puumajas. Ühel õnnetul talvepäeval põles Aini maja maha kui ta külmga ahju üle küttis.
Ain kodu taastamine läheb nüüd maksma 30 000 eurot, kuid sääste on ainult 10 000 euro ulatuses. Niisiis peab Ain laenama 20 000 eurot, et enda kodu taastada.

Kui Ainil oleks olnud kindlustus ning tulekahju poleks tekkinud tema enda süül või asjaoludel, mis ei välista kahju hüvitamist, siis kindlustus oleks kahjunõude rahuldanud.
Tihedal konkurentsiturul tekib tasakaal sellest, millal mitte maksta (ennast pankrotti ei taha ükski kindlustusfirma maksta) ja, millal maksta, sest kui üks kindlustusfirma jätab kahjunõuded pidevalt rahuldamata, siis kliendid lähevad teise firmasse ja halb firma pankrotistub.

Kindlustus ei toimi selle põhimõtte alusel, et kõik kliendid maksaksid kinni hinnangulise maja või selle osa hävingu pluss kindlustusfirma kasum, siis kindlustusfirmad ei eksisteeriks, sest inimestel oleks odavam ise sääste koguda ja olemata jääks igasugune kindlustusfirmadega seotud bürokraatia. Tihedas konkurentsis on oluline individuaalsete riskide väljaselgitamine ja objektiivne hindamine.
Kindlustusfirma toimimise üldine põhimõte on see, et kui ühel klientidest hävib kodu või selle osa, siis kõikide klientide kogumaksed peavad olema piisavad, et hävinud kodu taastamiseks teha kahjunõude väljamaksed, läbida sellega seoses kogu bürokraatia, maksta töötajate palgad ning hoida reserve kohtuvaidluste jaoks.

Kui linnas on 1 000 maja ja aastas hävineb kaks maja või selle osa, keskmise kahjuga 30 000 eurot, siis kindlustusfirma peab 1 000 maja elaniku kindlustuste pealt kokku teenima 60 000 pluss kõik, mis selle haldamisega on seotud. Eeldusel, et kokku teenib kindlustusfirma 120 000 eurot selle linna pealt aastas, siis ühe maja kohta on kindlustusmakse kuus vastavalt: 120 000 eurot / 1 000 maja = 120 eurot aastas = 10 eurot kuus. Kuid see sisaldab käibemaksu, mis moodustab lõpphinnast 1/6 ja kindlustusfirma tuludeks jääb 120 000 - (120 000 x 1/6) = 100 000 eurot. Sellest läheb maha 60 000 (rahuldatud kahjunõuded) ja kindlustusele jääb haldusega tegelemiseks 40 000 eurot.

Kui kodanik korjab pidevalt sääste mustadeks päevadeks samas mahus, mis oleks kindlustuse igakuine makse (10 eurot), siis õnnetul päeval näiteks 25 aasta pärast oleks kodanikul sääste inflatsiooni arvestamata 3 000 eurot, mis on 10 korda vähem kui oleks vaja...
Kui inimene ei ole täielikult oma vara ja tervise turvalisuses veendunud ei ole sellise riski talumine mõistlik.

Siiski peaks iga inimene oma riske objektiivselt hindama ja talle peaks jääma õigus oma vara ja tervist mitte kindlustada.

Kumba hindad tõenäolisemaks, kas seda, et suure tõenäosusega ei juhtu Sinu koduga mitte kunagi mitte midagi ja Sa maksad oma raha firma kasumiks ja teiste kodude taastamiseks? Või olukorda, kus arvad, et õnnetus või vandalism on tõenäoline ning selleks puhuks peab kindlustus olemas olema?