Keinslikud majandusteadlased väidavad, et erasektori otsused võivad mõnikord viia ebaefektiivsuseni makromajanduslikes olukordades. Seega soovitavad Keynesi teooria pooldajad avaliku sektori sekkumist rahanduspoliitika kaudu, mida teostaks keskpank, ja fiskaalpoliitika kaudu, mida teostaks valitsus eesmärgiga stabiliseerida tootlus äritsükli käigus.[1] Teooriaid, mis moodustavad keinsliku majandusteooria selgroo, esitleti esmakordselt raamatus "The General Theory of Employment, Interest and Money" (tuntud ka lühema nime all "The General Theory" ehk "Üldteooria"), mis ilmus 1936. Keynesi ideede tõlgendused on vastakad ja mitmed koolkonnad pärast Teist maailmasõda on ennast tema pärandi hoidjateks kuulutanud.
____________________________________________________________
Üks kõige hukatuslikum ja levinum eksiarvamus on usk, et tarbimine on võti tervisliku majanduseni. Me kuuleme seda ideed kogu aeg enamlevinud meediaväljaannetes ja juhuslikes vestlustes, eriti majanduslanguse ajal. Inimesed ütlevad asju nagu: „Kui inimesed hakkaksid jälle asju ostma, siis majandus kasvaks” või „Kui me saaks vaid rohkem raha tarbijate kätte, siis saaksime sellest surutisest välja”. Selline usk tarbimise jõusse on ühtlasi ka see, mis on juhtinud suurt osa viimaste aastate majanduspoliitikast, koos lõputute stimuleerimisprogrammidega.
See
uskumus on vigase keinismi mõttepärand. Tootmine, mitte tarbimine on
jõukuse allikas. Kui me tahame tervisliku majandust, siis peame
looma tingimused, milles tootjad saaksid tegutseda, et luua rikkus,
mida teised saaksid tarbida ja milles majapidamised ja ettevõtted
saaksid luua säästud, mis oleksid vajalikud sellesse tootmisesse
investeerimiseks.
Tahaks
öelda, et see on „muna ja kana” probleem, pealegi, mida on head
tootmises kui pole kedagi, kes seda kõike tarbiks. Väljapääs
sellest ringist seisneb äratundmises, et tarbimiseks peame enne ise
midagi tootma või müüma. Analüüsides esmalt tarbimist
eeldatakse, et vahendid tarbimise võimaldamiseks on juba olemas.
Vastupidiselt seesugusele analüüsile, jõukus luuakse läbi
tootmistegevuse, mis majandab ressurssidega viisil, mille tulemust
inimesed väärtustavad rohkem kui alternatiivseid võimalusi.
Selline tootmistegevus on finantseeritud säästudest, mis tulevad
majapidamistest, mis tarbivad vähem.
Andes
tarbijatele läbi valitsuse stimuleerimisprogrammide rohkem
vahendeid, ebaõnnestub see poliitika justnimelt, sest jõukus peab
kokkuvõttes tulema tootmisest. See on ilmselge siis kui kulutamine
on maksudest rahastatud, kuid on võrdselt tõene defitsiitsele
kulutamise ja inflatsiooni puhul. Defitsiitse kulutamise puhul tuleb
jõukus tootjatelt, kes ostavad valitsuse võlakirju. Inflatsiooni
puhul tuleb jõukus valuuta kasutajaskonnalt, kelle ostuvõime on
nõrgenenud läbi rahahulga suurenemise. Mitte kumbalgi juhul ei loo
valitsus jõukust. Nõnda ka tarbimine mitte. Võimekus tarbida tuleb
endiselt eelnevast tootmistegevusest. Kui me tahame tõelist
stimuleerimist, siis me peame andma tootjatele vabamad käed ja mitte
karistama neid, kes säästavad selle rahastamiseks.
Näeb süüdlast Keynesis
Ajalooliselt
on keinism olnud see, mis on toonud tarbimise rõhutamise majandusse.
Enne keinismi revolutsiooni oli tavaline majandusteadlaste uskumus,
et säästmine oli tootmise allikas ja see julgustas säästma ning
tootmine oli tee majanduskasvuni. See oli rohkem või vähem täpne
arusaam teosest „Say turuseadused”. Nagu J.B. Say ise 19. sajandi
alguses kirjutas:
„Üksnes
tarbimise julgustamine ei ole kasuks äritegevusele.
Raskus seisneb vahendite pakkumises, mitte tarbimisihaluse
stimuleerimises. Seega on hea valitsuse eesmärk stimuleerida
tootmist ning halval valitsusel julgustada tarbimist”
Muidugi ei tähenda „tootmise stimuleerimine” midagi enamat kui
tootjate rahule jätmist, et nad saaksid püüelda kasumi poole kuni
nad sobituvad oma tegevuses klassikalise liberalismi
seadusraamistikku. See ei tähenda, et valitsus peaks kunstlikult
premeerima tootjaid enam kui ta julgustab tarbimist.
Iroonia seisneb selles, et vasakpoolsed vaidlevad tihti, et
kapitalism võrdub tarbimiskultusega. Nad usuvad nagu vaba turu
kaitsjad usuksid, et rohkem tarbimist edendab majanduskasvu, seega
meid süüdistatakse, et me pakume ideoloogilist katet õigustamaks
tarbimisühiskonda, mida nemad näevad elu suretamise ja ressursside
raiskamisena. Kuid vasakpoolsete kriitika jätab välja selle, et
majandusteadlased ei ole kunagi näinud tarbimist majanduskasvu ja
jõukust vedava jõuna, kuni tõusis keinismi kriitika vaba turu
kohta.
Tänu keinismile on majanduspoliitika ja majandusarenduse fookus
läinud kogu sissetuleku (tarbimine, investeerimine ja valitsuse
kulutused) komponentide manipuleerimiseks. Keinsistide teoreetiline
raamistik oli see, mis viis asjakohaste riiklike sissetuleku
näitajate väljatöötamiseni, mis omakorda toetavad populaarseid
rohkema tarbimise argumente.
Üle 150 aasta on vaba turu kaitsjad näinud tarbimist kui jõukuse
hävitamist ja säästusid koos tootmisega jõukuse loojatena. Nad
pole kunagi esitanud põhjendusi justkui „tarbimise stimuleerimine”
oleks tee jõukuseni. Seega ei saa meid süüdistada
„tarbimiskultuse” õigustamises. Samamoodi on ka 20. sajandi vaba
turu kaitsjatega nagu näiteks Mises ja Hayek.
Kui vasakpoolsed kriitikud tahavad rünnata kaasaegse
tarbimismajanduse fookust, siis peaksid nad oma pilgud pöörama
keinistliku sekkumispoliitika poole.
____________________________________________________________
Tegemist on inglise keelest tõlgitud Steven Horwitzi artikliga.
Originaalartikkel: Consumerism Is Keynesianism
