Luksuskaupade ja teenuste maksustamisest

Käisin eile väljas söömas, ühel minu armsama ja minu ühisel sõbrannal oli sünnipäev. Õhtustasime ühes meeldivas restoranis kui ühel hetkel läksid jutud sellistesse teemadele, mis mind väga ei tõmba. Mõne aja pärast toetasin selja vastu seljatuge ja juhtusin kõrvallauast majandusteemasid kuulma. Kuulasin natuke aega ja mõtlesin, et peaks vist lauda vahetama... Aga ei - ühtäkki jõudsid kõrvallaua teemad sinnamaale, et luksuskaupasid ja -teenuseid tuleks ikkagi maksustada... Mõtlesin et fuck it... Kuradi sotsid, (vabandust) tulevad restorani sööma ja heaolu nautima ja siis need lihtsad inimesed, kellel on natuke raha restoranis käimisest puudu, et nendele tuleks ikka väga konkreetselt koht kätte näidata. Et need lihtsad inimesed ei saaks üldse restorani - luksuskauba maksu tõttu. 
Siis on veel rohkem seda, et ühed on piisavalt rikkad, et käia restoranis ja teised üritatakse sellest eemal hoida. Et veel rohkem oleks klassiviha kui muidu oleks rikaste ja vaeste piir hägusem, siis maksustamisega võetakse sujuvam üleminek vahelt ära ja luuakse selged piirid.
Nautides maitsvat toitu, suurepärast teenindust ja samas soovides seda maksustada on äärmiselt egoistlik, ennast peetakse paremaks, et meie oleme vääriliselt siin käima, sest me suudame seda maksta aga teised olgu vaesed, kui nad muidu jaksaksid käia, siis meie poliitilise tahte (luksuskauba maks) pärast jäägu neil restoranis käimata.
Paljud tänapäevased harilikud tarbekaubad on ajaloos väga pikalt olnud luksuskaubad ja see on raskendanud nende levikut tavainimeste sekka kuigi see peaks just eesmärk olema, et võimalikult paljud inimesed saaksid võimalikult hästi elada, et nad võiksid väljas süüa, et nad võiksid saada juuksuris viisaka soengu ja, et nende armsad saaksid soovi korral kosmeetikus käia.
Eestis olevad tarbekaubad nagu televiisor, voodi, külmkapp on paljudes riikides luksuskaupade staatuses ja ei kipu nagu soovima, et niigi vaesed inimesed ei saaks meie jaoks nii enesest mõistetavaid kaupasid nagu külmik, voodi või televiisor...

Kirik

Kas inimesed on egoistlikud ja nõrgemate suhtes hoolimatud?

Me oleme täna oma maksudega olukorras, kus selleks, et töötaja saaks 100 eurot kätte tuleb riigile maksta ligi 70 eurot makse. Seda ainuüksi palgamaksudena, selle sees ei ole aktsiise ega käibemaksu. Kui me jätame kõik muu peale sotsiaalhoolekande kõrvale ja vaatame ainult sotsiaalhoolekannet, siis moodustab see valitsuskulutustest kolmandiku ringis. Brutopalgale lisanduv sotsiaalmaks on 33% brutopalgast endast. Kõike seda õigustatakse tihti peale sellega, et inimesed on ahned, mõtlevad ainult iseendale ja on vaja head riiki, mis oma sunniga tagaks vaestele ja haigetele teatud elujärje... Kas see nii ka päriselt on? 
Endiselt on ohtralt absoluutses vaesuses elavaid perekondasid, vaatamata tegelikult üsna kõrgele maksukoormusele. 
Jõuluaegne saade "Inglipuudutus", mille käigus koguti kolmele Eestimaa perekonnale 30 000 inimese poolt 220 tuhat eurot annetusi, kõneleb minu arvates sellest, et inimesed ei ole head ja abivalmid mitte tänu riigi sunnile, vaid hoolimata riigist. 
Ehk siis: inimesed näevad hädalisi enda ümber ka siis kui neilt võetakse enamus palgast maksudeks, samal ajal teades, et ohtralt hädalisi on veel endiselt igal pool...
Mitmesugune heategevus rahuldab inimeste ühte väga olulist vajadust: tunnet olla tähtis, loob teadmise, et see mida ma teen, sellest oleneb palju. Inimene tunneb, et ta on kellelegi vajalik.
Seega tekib küsimus: kui pädev on argument, et riiki on vaja (lisaks muule) selleks, et vaeseid ja haigeid aidata, kuna inimesed on oma loomult egoistid ja teiste suhtes hoolimatud.

Hambaravi rahastus - ei saa üle ega ümber

Hiljuti avaldati Delfis Eric Puulmanni arvamus hambaravi rahastamise kohta.
Üks tsitaat ütleb rohkem kui tuhat sõna:
/---/
"Tõhus lahendus võiks olla riiklikult garanteeritud sihtotstarbeline laen või järelmaksusüsteem. 
Riikliku garantiiga hambaravilaenu idee on täiesti toetatav. Sisuliselt ei ole see mõte just väga kaugel õppelaenu eesmärgist – tegemist oleks sihtotstarbelise laenutootega."
/---/

Eric Puulmann: Lahendus Eesti inimeste lagunevate hammaste murele

See arvamus on minu hinnangul igati väär, läbimõtlemata, selles ei ole midagi uut, selliseid riiklikult garanteeritud ideid on varemgi korduvalt rakendatud ja ühe 'katsetuse' tulemusest järgnevalt räägiksingi. 

USA-s on õppelaenudemaht tohutult kasvanud ning ületab juba mõnda aega krediitkaardilaenude mahtu. See hakkas juhtuma just siis kui riik hakkas garanteerima õppelaenusid. Ehk siis: õppima said asuda inimesed, kellel varasemalt mujalt laenuda saamise võimalust polnud, kuna neid ei peetud piisavalt usaldusväärseks laenusaajateks. Siis otsustati, et riik peaks kodanike 'võrdselt' kohtlema ja kõigile õppimist võimaldama, aga kuidas ja milleni on see viinud soovitaksin vaadata järgmisest videost:

Äsja kooli lõpetanud, töökogemuseta noored inimesed peavad hakkama muretsema, kuidas enda ränk õppelaen ära tasuda, teadmata, mida tulevik neile annab, kas annab töö ja kui annab, siis kui pikaks ajaks, kuidas sujub võla tasumine jne jne...

Tulles tagasi Eesti juurde, siis...

Eestis ravilaenudel muidugi sellist mastaabiefekti ei rakenduks, kuid kasvav nõudlus põhjustaks mõningast hindade tõusu, suureneks konkurents ja ilmselt mõned saaksid tänu riigipoolsele sekkumisele parema turuseisu, mis tagaks neile külluslikuma eluviisi nagu videos nähtud.

Kui riik hakkab ravilaenusid garanteerima või loob omapoolse järelmaksusüsteemi, siis majanduslikult väljendades on see kunstlik nõudluse suurendamine, ehk siis inimesed, kes varem ei saanud hambaravi teenust endale lubada saaksid seda teha edaspidi tänu riigi sekkumisele. Riik garanteeriks maksevõimetus riskiga klientide laenud või annaks neile otse sihtotstarbelise laenu.
Esiteks viiks see ravihindade tõusuni, kuna kasvav nõudlus tähendab ka kasvavaid hindasid.
Tõenäoliselt tähendaksid kasvavad hinnad ühel hetkel hangete tegemist, et riik või kohalik omavalitsus teeks raviasutusega hankelepingu, mis tähendaks, et vastava piirkonna elanikud peaksid riigipoolsete garantiide saamiseks käima kindlas ettevõttes raviteenust saamas. Samas võtaks see ära inimestelt vabaduse ise endale teenuseosutaja leida, mis tähendaks, et kui patsiendile hambaarst mingil põhjusel ei sobi, siis tal puuduks võimalus teist valida, sest siis peaks maksma täishinna ilma kõikide garantiideta, mida ta oma maksurahaga niikuinii solidaarselt rahastab.
Neid inimesi on vähe, kelle hambad lagunevad kergesti ka siis kui nad neid korrektselt pesevad. Suurel osal hambaravi vajavatest inimestest on probleem siiski isiklik hügieen ja hoolimatus.
Tekkis küsimus: miks inimene nimetab enda ideed 'lahenduseks' kui ta kokkuvõttes ei paku välja midagi uut, vaid ammu ja korduvalt katsetatud varianti, mis on andnud küllaltki halvad tulemused.

Minimaja...