Mis siis nende määratud hindadega on?
Olen tihti täheldanud inimeste suurt sümpaatiat määratud hindade vastu.
Eriti tugevalt väljendub see nende inimeste hulgas, kelle elust suur iseseisev tarbimisaeg on jäänud sellesse aega kui hinnad olid määratud keskvalitsuse poolt, paljud kaubad olid äärmiselt soodsad, tõsi küll - neid ja mitmeid teisi kaupu polnud alati võtta, paljudele kaupadele oli nappus. Järgnevalt heidamegi pilgu sellele, mis seos on määratud hindadel, ületootmisel ja nappusel.
Soodne määratud hind
Kui mingi toode (näiteks tuletikud) on kergesti kättesaadav ning odav, siis selle kasutamine ei pruugi alati jääda sihipäraseks, ehk siis toodet hakatakse mingist hetkest kasutama pillavalt, inimesed ei muretse oma käitumise pärast, kuna toode on odav ja täiesti kättesaadav.
Kuid ühel hetkel võib juhtuda kurb tõsiasi, et toote ühe komponendi kättesaadavus (näiteks väävli) muutub raskemaks ning tootmismahud vähenevad, kuid ega nõudlus sellepärast vähene. Järelikult nõudlus ületab pakkumist. Kui turutingimustes väljendub see hindade tõusus ning kasvavad hinnad võimaldavad kättesaadavust üha väiksemale tarbijategrupile, siis määratud hindadega majanduskeskkonnas väljendub sama asi nappuses. Kaup ostetakse lihtsalt otsa, hinnad on küll samad, raha on, võiks osta endistes kogustes, kuid mida ei ole on tuletikud.
Kallim hind turutingimustes
Kui tikkude tootmine ja turustamine oleks toimunud vabaturumajanduse keskonnas, siis oleks hind hakanud varem tõusma ning see oleks sundinud tootjaid varem mitmesuguste alternatiivide poole vaatama, et juhuks kui ühe tooraine kättesaadavus tirib tootmismahud mõeldamatult alla, et siis äri seisma ei jääks, tuletikkude tootjad oleksid näiteks välgumihklite tootmisse investeerinud.
Kui üleminek määratud hindadelt turuhindadele toimub sellel perioodil kui nõudlus ületab pakkumise, ning hinnad on veel fikseeritud ning ei peegelda turu osapoolte tegelikku suhet, siis üleminekul turumajandusele hinnad loomulikult tõusevad, sest lõpeb turu osapoolte suhte ignoreerimine. Sellest ka üks osa loosungeid, miks räägitakse, et kapitalism on halb.
Ületootmine on sarnane: hind ja / või tootmismahud on määratud arvestamata turu tegelikke vajadusi, puudub nõudluse-pakkumise suhe, mis laseks täpsemalt prognoosida nõudlust ning tarbijate ostuvõimet, sellest ka see, et määratud hindadega riigikorra ajal tuli ette lehmade söötmist leivaga ja palju muud.
Konkurents
Konkurentsi puhul on ka see eelis, et lisaks laiemale valikule toodetele sunnib tihe konkurents ka ettevõtjaid arvestama väiksema kasumiga, sest suurema kasumi saamiseks peab lõpphind olema kõrgem, kuid tarbijad ei soovi rohkem maksta.
Seega võidab see, kes suudab pakkuda oma tooteid optimaalse hinnaga, arvestades oma toote omadusi, tarbijate ostuvõimet ning konkurentide hindasid.
Väga tihedas konkurentsis olevad ettevõtjad on tihti pikka aega järjest eelarvega nullis. Kulud on väga lähedal tuludele, kui tulusid ei ole võimalik juurde saada, siis tuleb leida meetod kulude vähendamiseks. See on konkurentsi teine eelis: võimalikult madalad halduskulud, sest kes kes kokku ei suuda hoida, selle äri lõppeb peagi, sellepärast tuleb konkurentsi alati tervitada.
Mis sunnib garanteeritud maksutuluga riigiettevõtteid kokkuhoiule? Väga paljudel riigiettevõtetel ei ole konkurentsi, miski ei sunni neid pidevalt oma halduskulusid üle vaatama, ükski konkurent ei hinga parema tootearendusega pidevalt kuklasse. Ühegi töötaja palgal hoidmist ei tule nii tõsiselt kaaluda. Kui riigiasutused saavad oma raha eelarve perioodiks, määratud hulga, siis turutingimustes peab tihti oma raha teenima iga kuu rängas konkurentsis ja teadmata mahus. Kõige pealt maksma välja palgad ning täitma kohustused tarnijate ees, maksma maksud ning laenud ja siis lootma, et peale kõike seda jääb midagi tootearenduseks või muudeks investeeringuteks ja võib olla midagi ka kasumiks.
