Võlg, võlgnevus ja üle võimete elamine

Mis on võlg?

Klassikalises mõistes on võlg kelleltki laenatud raha, mis kuulub tagasimaksmisele, intressidega või ilma, kuid siiski. Raha laenavad üksikisikud, ettevõtted, institutsioonid ja riigid, klassikaliselt on see kõik tähendanud juba olemasoleva raha laenamist. Ehk siis keegi on loobunud enda tarbimisest, et seda raha teistele laenata. Vahel selleks, et kasu teenida, vahel selleks, et lihtsalt aidata, vahel selleks, et laenusaaja endast sõltuma panna. 

Võlg tänapäeval...

Ühiskond saab tarbida vaid seda, mida ta on tootnud. Kui keegi tarbib suurema väärtuse eest, kui ta on loonud, siis järelikult keegi teine tarbib väiksema väärtuse eest kui see, mida ta on loonud. Kui keegi elab pidevalt üle jõu, siis keegi elab pidevalt alla oma tegelike võimete. Siit tekib küsimus, kui kaua see keegi teine on valmis elama nii, et tema rikkuse arvelt elab keegi teine paremini kui ta võiks? 

Tänapäeval ei ole keskpankade ja kommertspankade puhul laenuandja enam konkreetne isik ega asutus, kes loobuks oma tarbimisest selles ulatuses, mis mahus ta väljastab laenusid. Laenusid väljastab küll keskpank või kommertspank või muu isik / asutus, kuid see, kelle arvelt võlg tuleb, see ei ole enam konkreetne, see tuleb nende arvelt, kes on sunnitud seda valuutat kasutama, nende arvelt, kes oma tööga loovad valuutale väärtuse, kuid peavad selle väärtuse alanemise välja kandma läbi inflatsiooni. 
Rahatrüki, või rahakordistamisega (multiplikatsiooni efekt) loodav võlg tuleb kõikide arvelt, kes on sunnitud trükitavat / kordistatavat valuutat kasutama. Võlg tuleb sellest, et inflatsiooni tõttu on inimesed sunnitud vähem tarbima, sest raha on ringluses rohkem kui kaupasid ja teenuseid, mida inimesed võiksid oma soovide järgselt tarbida. Selline tegevus ei läheks läbi kui ringluses võiks olla mitu valuutat. Kuid lubatud on vaid üks valuuta, et valitsejad saaksid läbi inimeste tarbimise piiramise oma kulusid suurendada. Sest valitsus ei loo väärtust, mille arvelt oma kulusid suurendada. 
Maksud seavad inimeste taluvuspiiri lähemale, inimesed otsivad võimalusi maksude vältimiseks, optimeerimiseks ja kuidasiganes neid nimetada ka ei soovita. Muuhulgas nõuab maksude kogumine aega ja kõvasti lisatööd. Kuid rahatrükk on palju lihtsam, trükid sobiva hulga, ostad võlakirju, stimuleerid majandust või laenad välja. Inimesed loovad väärtuse sellele samale valuutale, mille väärtust rahatrükk alandab, sellepärast ongi vajalik üks kohustuslik valuuta. Kui maksudest kõrvale hiilimine, maksude vältimine jne on veel võimalik, siis nii naljalt keegi salaja teist valuutat kasutama ei saa hakata, valuuta sundlus on palju siduvam kui maksud.
On suur oht, et ühel hetkel trükitakse raha nii palju, et erasektori ei suuda enam valuuta ostuvõime püsimiseks väärtust luua, valitsus tahab rohkem kulutada kui erasektor suudab luua, inimeste tarbimine piiratakse nii ära, et poes kallatakse korv rahast tühjaks ja varastatakse korv, mitte raha, sest raha on siis väärtusetu...

Rahatrükiga kaasnevad moraalsed küsimused

Inflatsioon ei ole sama, mis hinnatõus

Rahatrükk, ehk rahapakkumise suurenemine alandab raha väärtust, tavaline nõudlus-pakkumine teema.
Kuna rahaväärtus on alanenud, siis sama kauba eest tuleb rohkem raha tasuda. Rahaväärtuse alanemisest tulenevat hinnatõusu nimetatakse inflatsiooniks. 
Inflatsioon ei võrdu hinnatõus. Sest hinnatõus tuleb mitmetest asjadest, ja ei pea tulenema üldsegi inflatsioonist (üldiselt moodustab see siiski osa hinnatõusust). Hinnatõus võib tulla ka kehvast saagiaastast ja seetõttu väiksemast saagipakkumisest turul, sellisel juhul ei ole rahatrükil mingit pistmist hinnatõusuga.
Inflatsiooni on tihti nimetatud ühiskonna varjatud maksustamiseks. Siinkohal ei hakka ma arutlema MMT majandusteadlaste väite üle, et väikene inflatsioon on vajalik, kuid siiski saan väita, et inflatsioon ei ole päris sama, mis maks, sellel on lihtne põhjus: inflatsioon alandab pidevalt säästude väärtust. Kui on ainult maksud ja ei ole inflatsiooni, siis inimeste säästude ostuvõime püsib.
Tänasel päeval ei ole lapsevanemal mõistlik sünnihetkest kuni lapse täiskasvanuks saamiseni raha koguda, sellel lihtsal põhjusel, et see tarbimisväärtus, millest lapsevanem loobub laste esimestel eluaastatel ei ole ligilähedanegi sellele ostuvõimele, mida saab säästude eest kui laps on saanud täiskasvanuks.
Sellest tekibki küsimus, kui lapsevanem on teinud tööd ja oma töö eest saanud palka, mis on tema oma, siis milline moraalne õigus on valitsusel, pankuril või kellel iganes võtta ära osa lapsevanema säästudest? Miks on ühtedel õigus elatuda teiste ostuvõime arvelt?

Lihtne näide

Kui on näiteks väga lihtne, kinnine majandussüsteem, kus ühed toodavad saiakesi ja teised soovivad neid osta, siis on näiteks nii: toodetakse 100 saia, raha on süsteemis 200 euri. Kahe euri eest saab ühe saia. Kui raha trükitakse juurde, näiteks 20 euri, siis maksab üks sai kaks euri ja kakskümmend senti, mitte 2 euri. Need, kellel varem oli 22 euri ei saa enam 11 saiakest, vaid saavad 10 saiakest. Ja, kes trükkis raha juurde ja kasutab seda või annab selle kasutamise teistele, siis nemad saavad üheksa saiakest enam ja seda mitte suurenenud tootmise arvelt, vaid selle arvelt, et teised saavad vähem osta.
See on suurem probleem vaesele elanikkonnale, sest vaeste inimeste sissetulekus on väiksem puhver, mis neelab osa hinnatõusust. 
See tähendab, et kui keegi teenib 300 euri ja tarbib ära 290, siis on puhver 10 euri, ehk siis see raha, mis saab pehmendada hinnatõusu mõju, siis jõukamal, kes teenib 600 euri ja tarbib 500 euri eest, siis tema hinnatõusu puhver on 100 euri, mis tähendab, et tema sissetulek saab oluliselt kõrgemat hinnatõusu taluda. Tema hinnatõusu puhver on 10 korda suurem kui sellel, kes teenib 300 euri. 
Kui vaese inimese kulud tõusevad hinnatõusu tõttu 10 euri, siis tema puhvriks on jäänud 0 eurot ning järgmise hinnatõusuga on ta sunnitud oma tarbimist vähendama, samas kui jõukamal on 500 eurot kulutades hinnatõus natuke üle 15 euro jääb tema puhvriks siiski veel ligi 85 euri.
Ja kuna töötus on praegu euroalas rekordtasemel, siis vaeseid tekib juurde, ehk siis need inimesed, keda tabab inflatsioon valusamalt - neid inimesi tekib üha enam juurde.