Kas lihttöö asendamine robotitega teeb meid vaesemaks?‏

Kiire vastusena võiks ütelda - ei. Miks? Sellest ka järgnevalt kirjutan.

Viimasel ajal on tehtud mitmeid masinaid, mis asendavad lihtsamad või tiba keerukamat lihttööd. On olemas masinad, mis valmistavad edaspidi inimese eest pizzasid, võtmeid, hamburgereid, koristavad ruume jne jne. Vaieldamatult on see kahjulik nendele inimestele, kes selliste arengute tõttu oma töö kaotavad. Kuid mis põhjustab sellised arengud?

Põhjuseid on põhiliselt kaks: tehnoloogia muutumine odavamaks ja laialdasemaks ning teiseks tööjõuturu reguleerimine. Alates alampalgast ja selle tõstmisest, mis paneb üha enam ettevõtjaid kaaluma töö automatiseerimise võimalusi kuni selleni, et töötajate koondamine on paljudes riikides väga keeruline, töötajatel on mitmel pool tööandja peale kaebamine tehtud üsna kergeks, näiteks Hispaanias, kus just noorte töötus on eriti hullus seisus. 

Robotid ei küsi kohvipause, puhkepäevi, haiguspäevi, nad ei küsi kompensatsiooni nagu inimene kui end kogemata töö käigus vigastab. Roboteid ei kaitse ametiühingud, mis paljudes riikides pidevate streikidega ähvardavad jne jne. Need ja mitmed teised põhjused on peamised, miks üha enam lihttööd saab masintööga asendatud. Aga, kuidas see siis kahjulik ei ole?

Põhiliselt seetõttu, et tõenäoliselt suureneb masintootmisega paljudel juhtudel ka tootlikkus, mis tähendab, et samale nõudlusele on edaspidiselt suurem pakkumine. Lisaks võivad robotid olenevalt ettevõttest kiirelt ära tasuda, mis võimaldab kiirelt teha järgmisi investeeringuid, et tootmismahtusid veelenam tõsta ja seeläbi pakkumist suurendada - pakkumise suurenedes hind alaneb.

Millest tekib põhiline vastasseis automatiseerimisele? Sellest, et koondatavad on konkreetne vaadeldav inimgrupp: ühe tehase töötajad, ühe kiirtoiduketi töötajad jne jne. 

Oletame, et ei automatiseerita, kasutatakse inimtööjõudu lihttööt tegemiseks ning ametiühingud nõuavad palgatõususid. Kuna palgatõusuga ei kaasne mingisugust (vähemalt arvestatavat) käibekasvu, siis tuleb hindasid tõsta, sest pikka aega ettevõte kahjumiga ei saa tegutseda. Tõusnud hinnad tähendavad seda, et klientidel jääb teistesse sektoritesse kulutamiseks vähem raha, mis tähendab, et teistes sektorites võib tööpuudus samuti suureneda. Lihtsalt sellisel juhul ei ole inimgrupp nii selgesti eristuv ja on laiali hajunud. Nende hääled ei koondu ühte, sest trend ei tule nii selgesti välja.

Tooksin mõned näited ametitest, mida tänasel päeval enam ei ole, nendel kõikidel on üks ühine joon - tehnoloogia areng on viinud nende ametite kadumiseni. Ometi on nendest ametitest jäädavalt loobutud ja pole plaani nende ametite juurde naasta:
keeglikurikate paigaldaja, inimäratuskell, rotipüüdja, lambisüütaja, piimamees, palgijuhtija, telefonioperaator. Seda loetelu võiks veel mõnda aega jätkata. Mõned võivad küll väita, et mitmel pool võib mõnda nimetetud ametitest eksisteerida jne jne. Kuid üldine trend on see, et arenenud piirkondades on need ametit jäänuk ja nende juurde naasmist ei ole praegu kuskilt poolt näha. nende jaoks puudub vajadus, paljudel juhtudel on tehnoloogiline lahendus nii odav, et inimtööjõuga töö tegemiseks pole lihtsalt piisavalt rikkust, et seda endale lubada.