Turuhind määratud hinnast kõrgem? Kuidas võimalik?

Mis siis nende määratud hindadega on?

Olen tihti täheldanud inimeste suurt sümpaatiat määratud hindade vastu. 
Eriti tugevalt väljendub see nende inimeste hulgas, kelle elust suur iseseisev tarbimisaeg on jäänud sellesse aega kui hinnad olid määratud keskvalitsuse poolt, paljud kaubad olid äärmiselt soodsad, tõsi küll - neid ja mitmeid teisi kaupu polnud alati võtta, paljudele kaupadele oli nappus. Järgnevalt heidamegi pilgu sellele, mis seos on määratud hindadel, ületootmisel ja nappusel.

Soodne määratud hind

Kui mingi toode (näiteks tuletikud) on kergesti kättesaadav ning odav, siis selle kasutamine ei pruugi alati jääda sihipäraseks, ehk siis toodet hakatakse mingist hetkest kasutama pillavalt, inimesed ei muretse oma käitumise pärast, kuna toode on odav ja täiesti kättesaadav. 
Kuid ühel hetkel võib juhtuda kurb tõsiasi, et toote ühe komponendi kättesaadavus (näiteks väävli) muutub raskemaks ning tootmismahud vähenevad, kuid ega nõudlus sellepärast vähene. Järelikult nõudlus ületab pakkumist. Kui turutingimustes väljendub see hindade tõusus ning kasvavad hinnad võimaldavad kättesaadavust üha väiksemale tarbijategrupile, siis määratud hindadega majanduskeskkonnas väljendub sama asi nappuses. Kaup ostetakse lihtsalt otsa, hinnad on küll samad, raha on, võiks osta endistes kogustes, kuid mida ei ole on tuletikud. 

Kallim hind turutingimustes

Kui tikkude tootmine ja turustamine oleks toimunud vabaturumajanduse keskonnas, siis oleks hind hakanud varem tõusma ning see oleks sundinud tootjaid varem mitmesuguste alternatiivide poole vaatama, et juhuks kui ühe tooraine kättesaadavus tirib tootmismahud mõeldamatult alla, et siis äri seisma ei jääks, tuletikkude tootjad oleksid näiteks välgumihklite tootmisse investeerinud.
Kui üleminek määratud hindadelt turuhindadele toimub sellel perioodil kui nõudlus ületab pakkumise, ning hinnad on veel fikseeritud ning ei peegelda turu osapoolte tegelikku suhet, siis üleminekul turumajandusele hinnad loomulikult tõusevad, sest lõpeb turu osapoolte suhte ignoreerimine. Sellest ka üks osa loosungeid, miks räägitakse, et kapitalism on halb.
Ületootmine on sarnane: hind ja / või tootmismahud on määratud arvestamata turu tegelikke vajadusi, puudub nõudluse-pakkumise suhe, mis laseks täpsemalt prognoosida nõudlust ning tarbijate ostuvõimet, sellest ka see, et määratud hindadega riigikorra ajal tuli ette lehmade söötmist leivaga ja palju muud.

Konkurents

Konkurentsi puhul on ka see eelis, et lisaks laiemale valikule toodetele sunnib tihe konkurents ka ettevõtjaid arvestama väiksema kasumiga, sest suurema kasumi saamiseks peab lõpphind olema kõrgem, kuid tarbijad ei soovi rohkem maksta. 
Seega võidab see, kes suudab pakkuda oma tooteid optimaalse hinnaga, arvestades oma toote omadusi, tarbijate ostuvõimet ning konkurentide hindasid. 
Väga tihedas konkurentsis olevad ettevõtjad on tihti pikka aega järjest eelarvega nullis. Kulud on väga lähedal tuludele, kui tulusid ei ole võimalik juurde saada, siis tuleb leida meetod kulude vähendamiseks. See on konkurentsi teine eelis: võimalikult madalad halduskulud, sest kes kes kokku ei suuda hoida, selle äri lõppeb peagi, sellepärast tuleb konkurentsi alati tervitada.
Mis sunnib garanteeritud maksutuluga riigiettevõtteid kokkuhoiule? Väga paljudel riigiettevõtetel ei ole konkurentsi, miski ei sunni neid pidevalt oma halduskulusid üle vaatama, ükski konkurent ei hinga parema tootearendusega pidevalt kuklasse. Ühegi töötaja palgal hoidmist ei tule nii tõsiselt kaaluda. Kui riigiasutused saavad oma raha eelarve perioodiks, määratud hulga, siis turutingimustes peab tihti oma raha teenima iga kuu rängas konkurentsis ja teadmata mahus. Kõige pealt maksma välja palgad ning täitma kohustused tarnijate ees, maksma maksud ning laenud ja siis lootma, et peale kõike seda jääb midagi tootearenduseks või muudeks investeeringuteks ja võib olla midagi ka kasumiks.

Intress kui kogu majanduse kurjajuur, kas tõesti?

Kommentaar uudisele: 

Euroala kriisiriikide võlad tõusevad raketina 

"Aga püramiidskeem lõpebki ikka ja alati tupikuga. Piibel ja Koraan mõlemad keelavad intressi ära. Juba tolleaegsetel oli selge, et intressil baseeruv rahandussüsteem jookseb mingi hetk kinni sest võlga on rohkem kui raha ning lõputult kasvada ja laieneda pole võimalik, sest maakeras on kahjuks ümmargune.
Meil on vaja Hitlerit, kes majanduse ja rahanduse uuesti korda teeks. Ida Roomat eristas Lääne Roomast üksainus karm seadus. Ma ei mäleta täpsel, mis rahvusel oli keelatud osaleda rahanduses, hariduses ja riigiasjanduses. Ning sellest jätkus, et impeeriumit 1000 aastat püsti hoida...:D:D"

Kahjuks on selline mõtteviis vägagi levinud.
Kena vastuse annab Misese veebilehe artikkel

Minu esmane selgitus intressi olemuse kohta on selline:

Nii nagu poes on tootel (näiteks leival) hind, mis sisaldab kõiki kulutusi alates vilja külvamisest, selle kasvatamise, hoolduse ja transportimisega seonduvast kuni personalikulude ja maksudeni välja ja siis natuke veel peale, et poel oleks mõtet tegutseda või oleksid mingid reservid kui midagi peaks juhtuma. 
Raha on ka toode, raha on ka kaup, nii nagu on juuksuri teenus või banaan kaubana on ka finantsteenused, näiteks raha laenamine. Kuid raha väljalaenamise peamine hind on see, et väljalaenaja ei saa seda ise kasutada, seda raha ei ole seni tema jaoks olemas ja see ongi see, mis on tema teenus, et ta loobub oma raha kasutamisest teatud ajaks. Ning selle eest soovib ta teenustasu. Nüüd jõuamegi intressini.
Kui poes tasutakse kauba eest ostu-müügi hetkel, siis laenu tagasimakse on jaotatud perioodi peale, mida pikema perioodi peale on jaotatud, seda suurem on teenus, sest seda pikemaks ajaks on raha väljalaenaja oma raha kasutamisest loobunud. Ja sellisel juhul ongi intress see, mis on raha hind, arvestades selle väljalaenamise aega ja inflatsiooni, ehk siis seda kui palju muutub laenu tagasimaksmise jooksul raha odavamaks, ehk siis - kaubad kallimaks.

Sauna pildid

Renderdatud joonestused

Pildid ühest väiksest elumajast

Viimane pilt on teisest tööst.

Kes võidab protektsionismist?

Miks ei ole protektsionism oma majanduse kaitsmiseks hea?

Alustades definitsioonist, siis:
Protektsionism on majanduspoliitika, mis kasutab siseturu kaitsmiseks välisfirmade eest riikidevahelise kaubanduse piiramist tollimaksu, impordikvootide ja muude vahenditega.

http://et.metapedia.org/wiki/Protektsionism

Muuhulgas on läbi ajaloo nende meetodite kasutamisega kaasas käinud  ka ekspordi toetamine, et viimast soodustada ja välismaal turul paremas seisus olla (toetusega lüüakse kauba hind alla).

Mida kõike see on endaga kaasa toonud?

Põhilised tagajärjed on tulnud sellest, et protektsionismi kasutavatele riikidele on vastatud samaga, ehk siis: Ühe riigi poolt makstud eksporditoetused nullitakse ära sihtkoha riigi vastavate tollimaksudega, teise riigi eksporti piiratakse samamoodi kvootidega nagu esimene riik seda teeb. Lisaks turgude piiramisele tähendab ekspordi toetamine suuremaid makse aga suuremad maksud ei tule lineaarselt tollimaksu tõstmisega, sest hinna tõustes tõmbavad inimesed tarbimist tagasi, sellega koos langeb ka tollimaksu laekumine.

Kokkuvõttes tähendab see kõik pidevat suurte rahade kinnihodmist: riik küsib kõrgeid tollimakse, et toetada eksporti. Import on kalliks tehtud, mis siis, et paljude eksportkaupade tootmiseks on vaja toorained importida. Ettevõtjad peavad kulusid kõvasti kärpima, et oma kaupa soodsamalt müüa saaks, mõned ei pea sellele vastu, suureneb töötus ning kriisi laabumine venib.

Euroopa siseturu kaitsmisest

Euroopa Liit piirab tugevalt liiduväliste tootjate võimalusi küll jaburate nõuetega, küll kvootidega. Eesmärgiks tuuakse Euroopa siseturu kaitsmine. Kuidas võidab sellest tavainimene, mida tähendab tugev Euroopa siseturg tema jaoks?
Võitu ei ole ning tugev siseturg on siiani vaid kallimaid kaupu tähendanud. Kuidas nii?
Aafrikas toodetud toidukaubad, Hiinas valminud tarbeesemed ja palju muud, mille sisseostu meile piiratakse oleks meile palju odavamad kui siseturu kaup, kasvõi seetõttu, et paljud tootmiseks tehtavad kulutused on väljaspool Euroopa liitu madalamad.
Kohati odavam Euroopa kaup on seda üksnes tänu toetustele, millega hinnad alla surutakse, sest hinnas sisalduva tootmiskomponentide sisendid on Euroopas oluliselt kõrgemad kui väljaspool Euroopa Liitu, isegi liidusisesed erinevused on väga suured. 
Kui paljud Eesti põllumehed saavad tuliuute John Deere traktoritega ringi vurada? Kui paljude Eesti põllumeeste aastakasum võrdub näiteks 50 000 euroga, mida võidaks neile toetuseks maksta? Lääne-Euroopas nii vanu traktoreid nagu meil on (näiteks T-40, T-25, Bellarus) enam peaaegu ei eksisteerigi... Nende palgad on kõrgemad, toetused suuremad, müümata jäänud vili kompenseeritakse ikkagi ära jne jne.

Protektsionismi kasutamine on nagu ventiil, mis soodustab eksporti kuid importi sisse ei taha lasta, teised riigid panevad teiselt poolt teise ventiili – ainult, et vastassuunas, kes sellest võidab?

Raha kui vahetusvahendi olemusest

Delfis ilmus artikkel, mis püüdis muuhulgas selgitada, mis on raha, kuidas on see välja kujunenud kuid artikkel on täielik ebaõnnestumine. Miks? Sellest ka järgnevalt juttu.

Artikkel ise:
Forte: Kas on võimalik elu maailmas, kus ei kehti enam raha?

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on igal juhul jah – enamik loodusrahvastest elab ka täna ilma, et neil oleks vaja seda tsivilisatsiooni või tänase maailmamajanduse alustala – metallist või paberist, ammugi mitte elektroonilist raha.

Alustame algusest, mis on raha ja, mismoodi on see välja kujunenud.

Raha on vahetusvahend, millele on evolutsiooni käigus kujunenud neli (mõned ütlevad viis) põhilist kriteeriumi, need on: äratuntavus, vastupidavus, juurdetootmise keerukus ja kaasaskantavus. Ajalooliselt on nendele kriteeriumidele kõige paremini vastanud kuld ja hõbe kuid ka sellele eelneb eellugu ja ka nendeni on millestki muust jõutud.

Ennem kulda ja hõbedat on olnud vähem universaalsed vahetusvahendid nagu jahitrofeed, loomanahad, vili ja kinnistes asutustes näiteks sigaretid (koonduslaagrid).

Tänapäevases mõistes raha on lihtsalt see, milleni on välja jõutud, kuid raha funktsioon olgu ta mis kujul tahes on alati olnud vahetusvahend. 

Miks tekkis raha kui universaalne vahetusvahend? 

Talunik A toodab näiteks kartuleid ja kurke, kuid vajab piima ja kanamune. Talunik B toodab küll piima ja kanamune, kuid temal ei ole vaja kurke ega kartuleid. Temal on hoopis liha vaja, siis vahetustehingu tegemiseks peab talunik A leidma kellegi, kellel oleks vaja tema kartuleid ja kurke ja oleks neid nõus vahetama liha vastu, et saada talunik B-lt kanamune ja piima. Selline korduv ümbervahetamine osutus ebamugavaks ja kulukaks, sest iga kord tuli minna turule ja otsida keegi, kellega saaks sobiva vahetuse teha.

Universaalne raha võimaldab vahepealsed sammud välja jätta ja vahetused otse teha: Talunik A müüb kartuleid ja kurke ning saab selle eest universaalse vahetusvahendi, näiteks hõbemündid ning võib turu peal nendega otse kõiki vahetusi teostada.

See, et raha (vahetusvahend) on varem olnud teistsugune kui tänapäeval mõistetakse ei anna kindlasti põhjust arvata, et vahetusvahendit ei ole üldsegi vaja.

Raha järgi tekkis vajadus alles siis kui hakati majja luksust tahtma. Või kui tekkis vajadus suhelda võimuga. Ja rännumeestel oli igatahes lihtsam maksta võõrastemajas rahaga kui mõne tarbe- ehk luksusesemega neid koormana seljas kandes.

Jutt ei käi siin tegelikult rahast kui vahetusvahendist ja selle kasutusele võtmisest vaid raha ühest põhikriteeriumist, milleni on raha evolutsiooni käigus jõutud: kaasaskantavus. Kui vahetusvahendit pole võimalik kaugete maade taha kaasa kanda ei tähenda, et sellel poleks lokaalselt vahetusfunktsiooni. Ilmselt ei suuda autor näha rahal ja vahetusvahendil mingisugust funktsiooni ja kui vahetusvahend pole metallist ja ümmargune või paberist ja krõbisev, siis see ei ole tema jaoks raha.

Järgnevad kaks lõiku on minu jaoks kergelt random ja neid ei maksa kommenteerida, sest ma ei oska mõista, kuidas need otseselt arutlusse peaksid puutuma.

Kas näiteks tänapäeva tohtrid ja näitlejad oleks jälle valmis munade ja tibude eest oma teenuseid pakkuma, nagu nende rändlejatest eelkäijad 17. – 18. sajandil. Või kooliõpetajad õpetama lapsi ainult toidupakkide eest, nagu siinsed külakoolmeistrid algusaegadel.

Jah, on olnud aegasid, kus hüperinflatsiooni tingimustes on töötatud toidu ja tarbekaupade eest. Sellistel aegadel on üldkehtivast rahast loobutud ja üle mindud bartertehingutele, kaup vahetatakse kauba vastu (talunikud A ja B). Inimesed on eelistanud raha saamise asemel konkreetset kaupa (sai, leib, kanamunad).

Üldlevinud rahaga tasumise puhul läheksid tarbijad sületäie rahaga kohale ja pärale jõudes avastaksid, et peavad käruga uuesti tagasi tulema, sest hinnad on vahepeal tõusnud...

(Zimbabwe, tänapäev) 

Raha leiutati 2800 aastat tagasi

Selle peale küsiksin, kes leiutas nõudluse? Sest nõudlusest tulenevalt tekkisid vahetustehingud, kus üks väärtus vahetati teise vastu ja sellest tulenevalt olid inimestel vahetusvahendid. Olgu need siis kartulad, kurgid, piim või kanamunad. Kas nõudlust saab tõesti keegi leiutada? Raha on olnud, on ja jääb alati vahetusvahendiks, olgu sees siis metallist ja ümmargune, loomanahk, vili, jahitrofee või valmiskaup.

Ka eestikeelne Vikipeedia ütleb raha kohta nii:

Rahana on aegade jooksul kasutatud mitmesuguseid asju, näiteks 17. sajandil kasutasid Massachusettsi kolonistid edukalt kohalike indiaanlaste raha, mis kujutas endast musti ja valgeid teokarpe. Asteegid kasutasid rahana kakaoube, Hiinas ja Põhja-Aafrikas kasutati rahana soola, Nigeerias jalaraudu jne. Isegi inimesed on olnud kasutusel. Vanal Iirimaal olid selleks tütarlapsed, orjad.  

Esialgu hakati kõige laiemalt rahana kasutama kulda ja hõbedat. Et kulla- ja hõbedatükikesi poleks vaja iga kord üle kaaluda, hakati vermima kindla kulla-, hõbeda- või muu metalli sisaldusega münte. Raha vermimise õigus oli tavaliselt valitsejal ja riigivõimul.

Noppeid 2013 riigieelarvest

Kas protektsionism loob lisaväärtust?

Renee: Rahvusvahelised kontsernid ei hakka nii lihtsalt mujale kolima, nad kolivad ainult siis kui enam kasumit pole. Kuuba näiteks paneb täitsa kirvest maksudega välisfirmadele ja kuhugi nad ei kao.

Aivar: Mis ettevõtlus siin Eestis käib, sm. oponent(toim)? Ost-müük- ja vahendus. Vähesel määral õmblusettevõtteid ja toiduainetetööstus. Tehased pandi kõik kuritegeliku paariariigi taasiseseisvudes kinni, nõrgemad hakkasid seetõttu joodikuteks ja narkomaanideks, Laal tegi põllumajandusega 1:0. Sundlõpetamine pole mingi kolimine. Kui valitsus otsustab siia ühel päeval Vietnami lapsed tuua, kolitakse sind ka välja.

Mina:  Omades kõiki suurtööstusi riigiomandis, millised oleksid meie konkurentsieelised välisturul? Odav tööjõud? Tipptasemele arendatud tooted? Viimane tähendaks seda, et lõviosa tulust tuleks tänu mõnele tippspetsialistile ja ülejäänud lihtsatöö tegijate panus oleks masendavalt väike. Ühe võiksid välja vahetada mõne päeva koolituse kuluga. Teise asendamine maksaks tohutult nii ajas kui rahas.

Anne: Tehased pandi kinni, et kaoksid majanduslikud sidemed Venemaa ja teiste endiste liiduvabariikidega. Ehk siis selline sildade põletamine enda järelt, et saaks ainult Euroopasse minna. Nüüd olemegi Euroopas ja vaesus on käes.

Mina:  Need Pikkeri viimase kommentaari likejad võiksid uurida, milline see imeline elu Kuubal on, mis lubab ettevõtlust nii rängalt maksustada.

Mina:  Ei ole vastust saanud oma küsimusele.

Renee: Protektsionism on vastus.

Mina:  Protektsionism ei ole majandusajaloos toiminud, protektsionistlikke meetodeid on korduvalt katsetatud alati on mõju olnud pidurdav.

Timo: Ka rahvuslikul kapitalil põhinevate ettevõtete kasum läheb kaudselt ja osaliselt riigist välja, siiski vähemal määral. Kas me peaksime jääma igaveses odava tööjõu riigiks(me ei ole seda juba praegu) või siiski üritama oma majandust ise juhtida?

Timo: Joosep, mitte alati. Valgevene.

Mina:  Ka ise "juhtimisega" Sa pead suutma oma tooteid riigist välja müüma. Millised on Eesti konkurentsi eelised rahvusvahelisel turul?

Mina:  Ma küll ei tea, et Valgevenes nüüd ega kunagi varem oleks olnud hea elu tänu protektsionismile.

Renee: Joosep, mina arvan jälle teisiti et on kasu, aitav eemal hoida neid lääne parasiite kes siit raha ja metsa välja veavad.

Anne: Iga edukas riik kasutab protektsionismi kui see on vajalik või annab eelise.

Timo: Joosep, selles see asi ongi, et sa ei tea:D Eesti konkurentsieelised on tööjõu kallidusega(elukallidus) ära nullitud. Majaduse tase sellist elukallidust ei toeta. Oleme patiseisus.

Mina:  Sina väidad, et Valgevenes on protektsionistlikel võtetel olnud head tulemused?

Selge, positiivse väite esitajal lasub tõestamiskohus.:)

Timo: Masinaehitus on? On. Põllumajandus on? On. Elukallidus on? Ei ole. Elatustase on? On.

Mina:  Protektsionismi üks avaldumise vorme on oma toodetele eksporditoetuse rakendamine ja importkaupadele kõrgema tollimaksu kehtestamine. Ehk siis ühe käega võtad ja teisega annad.

Teised riigid vastavad samaga, maksustavad Sinu riigis tehtud kaupasid kõrgema tollitasuga, mis teeb need teise riigi elanikele raskemin kättesaadavaks.

Millisel hetkel siin rikkust juurde luuakse?

Timo: Oluline on kontrollida strateegilisi majandusharusid, need mõjutavad majandust tervikuna väga olulisel määral.

Mina:  Ja endiselt on minu küsimus vastamata:

Omades kõiki suurtööstusi riigiomandis, millised oleksid meie konkurentsieelised välisturul?

Protektsionism kui nimisõna ei ole mingine vastus.

Ühtlasi lasub positiivse eksistentsliku väite esitajal tõendamiskohus!:)

Renee: Joosep, peamine on ikka see et meil siin peaks siiski oma riik olema koos oma seadustega ja ka riigipiir ning viimane aeg oleks riigil ka tegutsema hakata.

Timo: Kõki suurtööstusi(mis põhinevad kohalikul toorainel, e. rahvuslikul rikkusel) riigiomandis hoides on meil võimalus neid kontrollida ja seega ka panustada nende konkurentsi tõstmisse. Kontrolli puudumine tähendab seda, et väiketööstused(globaalses mõistes), millel puudub kapital(aga seda ongi ju vaja tagada), süüakse suurtootjate poolt lihtsalt välja ja alles jääb ainult turg suurtootjatele.

Mina:  Meie kodanikel peab hea elu olema, sellele aitab kaasa riigi vähene või olematu sekkumine majandusse.

Mina:  Millegi omandis hoidmine ei võrdu konkurentsi eelisega, see võib küll kaasa aidata aga need ei ole võrduvad.

Millega tõstad konkurentsieeliseid?

Renee: Millegipärast pole aidanud, ainult sitemaks on teinud elu.

Timo: Praegu saab tarbija krediiti suurtootjate toodangu tarbimiseks, aga tulevikus peab seda krediiti hakkama tagasi maksma. Mille eest?

Mina:  Sest valitsus on järjest rohkem majandusse sekkuma hakkanud.

Uuri näiteks viimase 150 aasta riigi osalust SKT-st, kuidas see koguaeg kasvanud on. Ühtlasi, kuidas riigid on monopolide tekkimisele kaasa aidanud.

Renee: Riiki võib piltlikult vaadata kui suurfirmat ja suurfirmal on alati eelised väikefirma ees, ta saab toota odavamalt jne.

Mina:  Ikka veel on minu küsimused vastamata:

1. Omades kõiki suurtööstusi riigiomandis, millised oleksid meie konkurentsieelised välisturul?

2. Sina väidad, et Valgevenes on protektsionistlikel võtetel olnud head tulemused?

Suurfirmadel on muuhulgas ka palju puudusi väikefirmade ees. Miks nendest ei räägi?

Renee: Vastus sinu küsimusele Joosep, oleks Eesti Nokia. :-)Ja millised puudused siis on suurfirmal?

Timo: Joosep, me ei räägi lokaalsest tasandist, ikka globaalsest ja riigi majanduse suhtestatusest sellesse. Väiketootmisel(eriti kohalikul) on tõepolest suur hulk eeliseid, aga ainult sel juhul, kui elatustase oleks kõrgem.

Aivar: Vaat, siis ei oleks vaja olnud omal ajal NSVL-st välja kibeleda, kui endaga hakkama ei saa! Kreeklased saatsid ka oma kuninga vähem kui 30 aastat tagasi maalt välja, Island lõi mõnedkümned aastad tagasi Taani Kuningriigist lahku jne. Kui ikka pea ei kanna, lähevad jalad vales suunas... .

Renee: Täpselt, algul tahtsid suure hurraaga iseseisvat Eestit aga nüüd mängivad lolli ja poevad peitu.

Mina:  Kui niiväga meeldib võin oma küsimused ka teisiti sõnastada:

1) Millised oleksid riigiomandis olevate suurettevõtete konkurentsieelised rahvusvahelised turud Eesti näitel?

2) Mis on muutnud protektsionistlikke võtteid kasutatavate riikide majanduses paremaks just tänu nendele võtetele? Muuhulgas ka näidet koos selgitusega, mis väidetav edu tuli just tänu protektsionistlikele võtetele?

Aivar: Jah. Ikka tuleb meelde vanasõna, et 100 lolli jõuavad rohkem küsida, kui üks tark vastata... .:P

Renee:  Aga miks sa Joosep tahad paremat? See äratab kahtlust. Mina tahan näiteks hoopis et sitem poleks.

Aivar: Või oli see vastupidi?.:P

Mina: Ei näe ühtegi vastust oma küsimusele ainult argumenteerimata mula ja hämamine.

Anne: Hiina ja Lääne võitlus või võistlus päikesepaneelide tootmises. Hiina trikitamised haruldaste muldmetallide müügiga - alguses müüs odavalt ja suretas konkurentsi välja, nüüd hakkab nende müüki piirama.. Euroliidu kaitsetollid oma farmerite elushoidmiseks Aafrika kahjuks jms.

Mina: Mind ei huvita Kesk-Euroopa tuliuute John Deere traktoritega vuristavad farmerid kelle kasum kõikide kulutuste juures on see sama, mis talle toetusteks makstakse.

Mind huvitab minu ostuvõime suurendamine ja soodsam Aafrika kaup seda ka võimaldaks. Kuidas see jama kõik minu huvides peaks olema?

Mina: Kui Hiina nende müüki piirab ja müüb alla nõudluse, siis on teised tootjad tagasi.

Kui Hiina müüki ei piira ja müüb kallilt, tulevad konkurendid tagasi.

Kui Hiina ei piira müüki ja ei müü kallilt - ei ole üldsegi probleemi.

Kui mingid tainapead ettevõtted kohe odavama pakkuja pärast rabeleme hakkavad, kaotavad närvi ja ei suuda mõnda aega kahjumit kanda, siis pole minu probleem.

Mina: Lisaks tähendab alla turuhinna muldmetalli või mille iganes muu müümine eelnevad võlga, millega alla turuhinna müük üle elada ja hiljem tuleb kallimalt müüa, et raha tasa teenida. Mõned korrad saab nii teha, lõpuks lihtsalt tekkinud võlakoormus ei lase sellisel trikitamisel kesta.