Hambaravi rahastus - ei saa üle ega ümber

Hiljuti avaldati Delfis Eric Puulmanni arvamus hambaravi rahastamise kohta.
Üks tsitaat ütleb rohkem kui tuhat sõna:
/---/
"Tõhus lahendus võiks olla riiklikult garanteeritud sihtotstarbeline laen või järelmaksusüsteem. 
Riikliku garantiiga hambaravilaenu idee on täiesti toetatav. Sisuliselt ei ole see mõte just väga kaugel õppelaenu eesmärgist – tegemist oleks sihtotstarbelise laenutootega."
/---/

Eric Puulmann: Lahendus Eesti inimeste lagunevate hammaste murele

See arvamus on minu hinnangul igati väär, läbimõtlemata, selles ei ole midagi uut, selliseid riiklikult garanteeritud ideid on varemgi korduvalt rakendatud ja ühe 'katsetuse' tulemusest järgnevalt räägiksingi. 

USA-s on õppelaenudemaht tohutult kasvanud ning ületab juba mõnda aega krediitkaardilaenude mahtu. See hakkas juhtuma just siis kui riik hakkas garanteerima õppelaenusid. Ehk siis: õppima said asuda inimesed, kellel varasemalt mujalt laenuda saamise võimalust polnud, kuna neid ei peetud piisavalt usaldusväärseks laenusaajateks. Siis otsustati, et riik peaks kodanike 'võrdselt' kohtlema ja kõigile õppimist võimaldama, aga kuidas ja milleni on see viinud soovitaksin vaadata järgmisest videost:

Äsja kooli lõpetanud, töökogemuseta noored inimesed peavad hakkama muretsema, kuidas enda ränk õppelaen ära tasuda, teadmata, mida tulevik neile annab, kas annab töö ja kui annab, siis kui pikaks ajaks, kuidas sujub võla tasumine jne jne...

Tulles tagasi Eesti juurde, siis...

Eestis ravilaenudel muidugi sellist mastaabiefekti ei rakenduks, kuid kasvav nõudlus põhjustaks mõningast hindade tõusu, suureneks konkurents ja ilmselt mõned saaksid tänu riigipoolsele sekkumisele parema turuseisu, mis tagaks neile külluslikuma eluviisi nagu videos nähtud.

Kui riik hakkab ravilaenusid garanteerima või loob omapoolse järelmaksusüsteemi, siis majanduslikult väljendades on see kunstlik nõudluse suurendamine, ehk siis inimesed, kes varem ei saanud hambaravi teenust endale lubada saaksid seda teha edaspidi tänu riigi sekkumisele. Riik garanteeriks maksevõimetus riskiga klientide laenud või annaks neile otse sihtotstarbelise laenu.
Esiteks viiks see ravihindade tõusuni, kuna kasvav nõudlus tähendab ka kasvavaid hindasid.
Tõenäoliselt tähendaksid kasvavad hinnad ühel hetkel hangete tegemist, et riik või kohalik omavalitsus teeks raviasutusega hankelepingu, mis tähendaks, et vastava piirkonna elanikud peaksid riigipoolsete garantiide saamiseks käima kindlas ettevõttes raviteenust saamas. Samas võtaks see ära inimestelt vabaduse ise endale teenuseosutaja leida, mis tähendaks, et kui patsiendile hambaarst mingil põhjusel ei sobi, siis tal puuduks võimalus teist valida, sest siis peaks maksma täishinna ilma kõikide garantiideta, mida ta oma maksurahaga niikuinii solidaarselt rahastab.
Neid inimesi on vähe, kelle hambad lagunevad kergesti ka siis kui nad neid korrektselt pesevad. Suurel osal hambaravi vajavatest inimestest on probleem siiski isiklik hügieen ja hoolimatus.
Tekkis küsimus: miks inimene nimetab enda ideed 'lahenduseks' kui ta kokkuvõttes ei paku välja midagi uut, vaid ammu ja korduvalt katsetatud varianti, mis on andnud küllaltki halvad tulemused.