Me oleme täna oma maksudega olukorras, kus selleks, et töötaja saaks 100 eurot kätte tuleb riigile maksta ligi 70 eurot makse. Seda ainuüksi palgamaksudena, selle sees ei ole aktsiise ega käibemaksu. Kui me jätame kõik muu peale sotsiaalhoolekande kõrvale ja vaatame ainult sotsiaalhoolekannet, siis moodustab see valitsuskulutustest kolmandiku ringis. Brutopalgale lisanduv sotsiaalmaks on 33% brutopalgast endast. Kõike seda õigustatakse tihti peale sellega, et inimesed on ahned, mõtlevad ainult iseendale ja on vaja head riiki, mis oma sunniga tagaks vaestele ja haigetele teatud elujärje... Kas see nii ka päriselt on?
Endiselt on ohtralt absoluutses vaesuses elavaid perekondasid, vaatamata tegelikult üsna kõrgele maksukoormusele.
Jõuluaegne saade "Inglipuudutus", mille käigus koguti kolmele Eestimaa perekonnale 30 000 inimese poolt 220 tuhat eurot annetusi, kõneleb minu arvates sellest, et inimesed ei ole head ja abivalmid mitte tänu riigi sunnile, vaid hoolimata riigist.
Ehk siis: inimesed näevad hädalisi enda ümber ka siis kui neilt võetakse enamus palgast maksudeks, samal ajal teades, et ohtralt hädalisi on veel endiselt igal pool...
Mitmesugune heategevus rahuldab inimeste ühte väga olulist vajadust: tunnet olla tähtis, loob teadmise, et see mida ma teen, sellest oleneb palju. Inimene tunneb, et ta on kellelegi vajalik.
Seega tekib küsimus: kui pädev on argument, et riiki on vaja (lisaks muule) selleks, et vaeseid ja haigeid aidata, kuna inimesed on oma loomult egoistid ja teiste suhtes hoolimatud.
No comments:
Post a Comment