Leevendust puuduse käes kannatajatele...

Leevendus puuduse käes kannatajatele

Eesmärk oleks luua töötutele ja puuduse käes kannatajatele (edaspidi elanikud) isemajandav kommuun, kus elanikud elaksid kommuunis elada vaba tahte alusel ja teeksid tööd, et elada inimväärset elu ülejäänud majandust kurnamata. See tähendab, et riik ei peaks püsivalt raha kulutama elanike toimetulekuprobleemide leevendamiseks.

Töötu inimene või muudel põhjustel puuduse käes kannataja võib sattuda olukorda, kus peab elama niiõelda ebainimväärset elu. Selle kirjutise piires määratlen inimväärse elu järgnevalt: kaks sooja söögikorda päevas, sooja veega pesemisvõimalused, magamisruumi temperatuur vähemalt 18 kraadi, võimalus lugeda ajalehti ja lugeda raadiot.

Erinevad inimesed tõlgendavad inimväärset elu erinevalt, see on subjektiivne. Käesolev näide on minu isiklik tõlgendus sellest, mis on inimväärne elu.
Kommuuni elanikud looksid oma tööga väärtust, mida nad läbi ühiste teenuste tarbiksid. Näiteks teeksid ise metsas puid, saeksid, lõhuksid, laoksid riita ja kütaksid ruume. Paljudel elanikel oleks selles protsessis oma töö, väärtus, mida ta loob ja elanikud tarbiksid ühise teenusena toasoojust. Nii ka näiteks põllumajandussaaduste ja võib olla ka lihtsama mööbli valmistamisega.

Tahaksin pakkuda töötute ja puuduse käes kannatajate olukorra lahenduseks isemajandavat kommuuni. See tähendab, et on territooriumi, koos sellel olevate hoonete ja seadmetega, mille kasutamisega tagatakse piisav väärtuseloomine, et tagada iseseisev majandamine.

Iseseisvalt majandamine tähendab, et võimalikult palju tarbitavast toodetaks ise. Samas oleks üsna oluline väljamüük, väljamüügi tulude eest arendataks kommuuni ja hangitakse neid hädapäraseid vahendeid, mida kommuun ise vähemalt esijalgu ei tooda, nagu kütuse, elekter, internet ja palju muud.

Isemajandamiseks on vaja mitmeid tooteid, mida on võimalik ka ise valmistada. Muuhulgas: küttepuud, põllumajandussaadused: kartulad, teravili ja teised. Lisaks saaks toota ise esmase mööbli, ning lihtsamad ehitised, näiteks: varjualused, kuurid ja teised.

Kommuunielanikud ei saaks oma töö eest palka, nende töö tasu oleks see, mida üleval inimväärsest elust rääkides mainisin. Lisaks ei saaks nad palka kuna siis tekiksid ootused palgatõusule ning see võiks takistada kommuuni kui terviku arendamist, sest leian, et kommuuni kui tervikliku süsteemi edasiarendus oleks pikas plaanis efektiivsem kui elanikele isiklikuks hüvanguks palgamaksmine. Teiseks oleks palgamaksmine väär kuna siis kaoks inimestel selge ootus kommuuni elu suhtes. Minu pakkumise puhul teaks inimene, et töötaks 4-12 tundi päevas (olenevalt hooaegades, keskmiselt ilmselt 5-6h päevas) ja, et see elu ka nii jääks. Palgata elu kompenseeriks osaliselt lühemad tööpäevad ja seega rohkem vaba aega.

Mis veel väljamüüki puutub, siis ilmselt mingi osa eest tuleks soetada siiski kaupu, mida kommuunielanikud oma töö eest saaksid, näiteks: suitsud, limonaad, puuviljad ja palju muud.

Põhilised tooted, mida oleks vaja toota, et võimalikult iseseisvalt ära majandada oleksid: küttepuud, mööblipuit ja sellest esmased tooted, lisaks veel kartul, nisu või rukkis, erinevad puu-, juur- ja köögiviljad.

Lisaks nendele oleksid vajalikud veel mõned niiõelda kommuunisisesed teenused, mis aitaksid kommuuni optimaalsemalt ja stabiilsemalt käigus hoida, näiteks: pesumajanduse korraldus, ühiste ruumide kütmine, kommunaaltööd, valveteenistus ja palju muud.

Mõned korduma kippuvad küsimused:

Kuidas elanikele palgamaksmine oleks?

Töötajad ei saaks palka. Samamoodi nad ei saaks taskuraha. Töötajate töö tulu oleks see inimväärne elu, mida nad ei saaks kui oleksid väljaspool kommuuni töötud. Kommuun pakub neile praeguse näite puhul kahte sooja sööki päevas, sooja magamiskohta ning pesemisvõimalusi. Hiljem saaks kommuun võimaldada talonge, mille eest kommuunikohvikust saaks suitsu, limonaadi, küpsiseid ja muud sellist soetada.

Kas inimene peaks kohe kommuuni tulema kui töötuks jääks?

Kindlasti mitte, kommuun peaks olema vabatahtlik ja nendele inimestele, kes on suutelised teiste inimestega igapäevaselt koos viibima, nendega koostööd tegema ning suudavad järgida ühiseid reegleid, mis oleksid nii lõdavad kui võimalik kuid nii karmid kui oleks vaja.

Kui pikad oleksid tööpäevad?

Asjatundjate väitel on talutööde puhul äraelamiseks vajalik keskine tööpäeva pikkus neli tundi. Kuid töö on ka hooaja põhiline seega on kiiremaid ja päris vaikseid aegasid. Üldiselt olen arvestanud kuuetunniste tööpäevadega. See on kaks tundi lühem kui tavalistes ettevõtetes. Rohkem vaba aega kompenseerib osaliselt rahata olemise. Esmased vabaaja võimalused oleksid küll napid aga pakuksid siiski elementaarset: raamatukogu, raadio, internet, televisioon.

Miks ei makstaks elanikele palka?

Rahaga on nii nagu ikka – alati tahetakse rohkem. Kommuuni isemajandamise tagaks kommuuni kui tervikliku süsteemi edasiarendamine, mitte isiklikuks hüvanguks palgamaksmine. See oleks efektiivseim raha kasutamise viis. Ka taskuraha ei maksaks, kuna hakataks järjest rohkem ootama, kommuunielanikele jääks võimaluse korral fikseeritud hinadega kaubad, mida nad saaksid talongide eest soetada. 

Tahan, et inimesed teaksid, et asi on selge ja nad teaksid, mis neid ees ootab, neil poleks ka mingeid ootusi, milles pettuma peaks.

Milline võiks välja näha üks tavaline päev kommuunis?

Toon näite, mis oleks üks võimalikest päevaplaanidest:

08:00 Äratus

08:20 Hommikusöök

09:00 Tööpäeva algus

12:00 Lõunasöök

13:00 Tööpäeva jätkumine

16:00 Tööpäeva lõpp, vaba aeg

18:00 Õhtusöök

19:00 Vajadusel õhtune koosolek

22:00 Öörahu

Päevakava kohustuslikud elemendid oleksid need, mis oleks vajalik kommuuni töökäigu tagamiseks. Kuna söögitegemine oleks kogu kommuuni rahvale, kuna ühine söögimajandus on oluliselt odavam. Sellest tulenevalt oleksid ka söögiajad ühised, suurema rahvahulga korral oleksid söögid vahetustega.

Samamoodi oleks tööaeg kõigil ühine väljaarvatud need tööd, mis peavad algama varem. Näiteks sööklatöötajate töö algab oluliselt varem kui mööblidisleri töö. Sarnane olukord oleks ka valvuritega.

Kui suur peaks kommuun olema?

Kommuuni suurus peaks väga selges seoses olema selle vajadusega. Kui on rohkem elanikke kui oleks mõistlik, siis muutuvad osad ametikohad niiõelda sotsiaalseteks töökohtadeks. See ei ole majanduses jätkusuutlik. Vähese rahva tõttu oleks kommuuni efektiivsus madal ning võimekus jääks kasutamata.

Milline oleks alluvuskord, kes oleks ülemus, kes alluv?

Praegu olen üsna veendunud, et kommuuni toimimise tagaks selge ja jäik käsuliin ning kindel kord kaebuste esitamiseks. Käsuliini rangus ja jäikus väljenduks ainult siis kui on vaja distsipliin taastada. Igapäeva elus ei ole kellelgi oma käsuahelaastet teistele vaja tõestada.

Üldiselt oleks käsuliin järgmine:

1) Lihttöölised

2) Kogenenumad töölised

3) Eriala- / vahetuseülemad

4) Osakonnajuhid

5) Kommuuniülem

Kuidas oleks kommuunielanike sotsiaalkindlustusega, näiteks pensionikogumise ja ravikindlustusega?

Väljamüügi rahade esimene eesmärk oleks kindlustada kommuuni elanike sotsiaalsed võimalused. Ehk siis ravikindlustus ja pensionimaksed, kokkuvõttes siis tasuda minimaalne sotsiaalmaks. Peale selle osa täitmist arendataks ülejäädavast rahast kommuuni.

Mis suunas kommuuni arendataks, mis oleksid prioriteedid?

Kommuuni peamine prioriteet oleks kindlasti jätkusuutlikus. Seda tagaks jäiga eelarves püsimise, töötajate hoolika valimise ja vajaliku aruandluse koostamise ning analüüsimisega.

Teine prioriteet oleks kommuuni edendamine mugavamate töötingimuste loomiseks ja rohkemate vabaajavõimaluste pakkumiseks.

Esimene eeldaks paremaid või uuemaid töövahendeid või tööruume, paremad vabaajavõimalused oleksid näiteks arvutiklass, saun, piljardisaal, raamatukogu, jõusaal ja muu seesugune.

Kindlasti oleks üks prioriteet ka raha kogumine, et nõudluse korral luua järgmine kommuun.

Mida oleks kõigepealt vaja, millest asi algaks?

Kõige tähtsamad oleksid hooned ja seadmed. Hooned siis elanike majutamiseks ja elamistingimuste täitmiseks ning kommuuni funktsioonide täitmiseks.

Teiseks siis seadmed, millega saaks kommuunis tegevuseks vajalikke töid teostada. Alates köögitöölistele vajalikest seadmetest, lõpetades mootorsaagide ja taldlihvijatega.

Milliseid sanktsioone saaks sisekorda rikkunud kommuunielanikele rakendada?

Peamisi karistusmeetmeid oleks kolm:

1) täistööpäeva rakendamine.
Kommuuni keskmine tööpäev oleks 5-6 tundi, arvestama peaksid elanikud 8 tunniste tööpäevadega, hooaegadel kuni 12 tunniste tööpäevadega. Karistuseks saaks kohaldada täistööpäevasid või haigestunud elanike tööasendusi peale oma tööaega kuni aeg kokku oleks täistööpäev või mitte rohkem kui 12 tundi.

2) talongitest ilma jätmine.

Kommuunielanikud ei saa taskuraha ega palka, nad saaksid talonge, mille eest saaksid kommuunikohvikust osta suitsusid, küpsiseid, limonaadi ja palju muud. Karistusena saaks kohaldada nendest hüvedest ilmajäämise talongidest ilmajätmisega.

3) kommuunist väljaarvamine.

Ilmselt kõige rangem karistus oleks kommuunist väljaarvamine, kas ajutiselt või eluks ajaks.