Veel natuke haridusest

Kogu haridussüsteem: põhiharidus, keskharidus, kutseharidus, kõrgharidus võiks areneda vabaturu tingimustes, mis tõenäoliselt tähendaks läbi ettevõtete poolsete investeeringute koolide tekkimist. Seega, hariduse eest tasuksid osaliselt või täielikult need ettevõtted, kellel oleks konkreetse haridusega õpilast koolist vaja. Ettevõte saaks selle, mille eest maksaks.

Koolid ei peaks olema mitme aasta pikkused, samamoodi võiks tekkida ettevõtteid, mis pakuksid lühikesi süvakursuseid, nagu juba praegu on. Need on kallid kursused, sest nende lisaväärtus on üpris kõrge. Hea mainega kursuse lõpetaja võiks enda omandatud spetsialiseerituse tõttu saade tööandjalt kompensatsiooni kalli kursuse läbimise eest, kuna ta on kursuse võrra ka ettevõtjale produktiivsem...

Veel seletuseks üks näide siis: ettevõtted A, B ja C panustaksid investeeringutega kooli loomisse, nad maksaksid selle eest, et kooli personal koolitaks välja sellise tulevase töötaja, nagu neil vaja oleks, ehk siis üsna ühekülgse kuid spetsialiseeritud töötaja, kuna investeerijarollis olevate ettevõtete või ereinvestorite huvides ei oleks tulevaste töötajate üldised teadmised, vaid justnimelt selged ja põhjalikud oskused ja teadmised kindla ametiülesannete täitmiseks. Kuna ettevõtjad kataksid õpilase haridusega seotud kulud või osa kuludes, siis selle eest vastu peaks töötaja eelnevalt sõlmitud lepingu alusel kindla aja tulevases ettevõttes (mis investeeris kooli) töötama.

Ilmselt tekiks vabal turul õppeperiood, kus selekteeritakse välja need, kes tahavad õppida ja, tutvustatakse neile tulevase töö sisu ja tõenäolist tööandjat, et inimesele ennem võimalikult selgeks teha, mis teda ees ootaks. Siis algaks õppeperiood, mis kestaks näiteks kolm kuud, mille jooksul isik koolist loobudes ei peaks temale tehtud kulusid katma. Samamoodi peaks näite järgi 3 kuu jooksul selguma, kas õppekava oleks jõukohane või mitte.

See oleks üks paljudest võimalikest võimalustest, mis kujuneksid vabaturu nõudluse-pakkumise suhte kaudu. Tõenäoliselt oleks ka varjante, kus aitaksid vanemad, osaliselt kataksid kulud ettevõtjad ja võib olla käiks õppur ka ise poole kohaga tööl.

Samuti oleks varjant, et ettevõtja tasuks vaid süvakursuste maksumused, kuna need annaksid töötajale suurema lisaväärtuse, mis kokkuvõttes tuleks ka ettevõtjale kasuks.

Sama asi võiks siis olla nii kutsekoolides, millest tuleksid tulevased puusepad, torumehed, juuksurid ja paljud muud ametioskajad kui ka kõrgkoolides, kus tulevad kõrgema tasemega spetsialistid. Kogu see idee võimaldaks optimeerida õppimise aega, kuna palju asju, mida praegu õpetatakse ja mis ei ole erialaga seoses kaoksid kiirelt õppekavast. Teiseks võimaldaks see oluliselt kulusid vähendada, kuna õppeaeg ja õppeainete hulk oleks oluliselt väiksem. Samamoodi oleksid koolilõpetajad oluliselt tugevama praktikakogemusega, mis oleks võimalikud tulevase ameti lähedane, kuna see oleks samamoodi investorite huvides. Praegused koolide õppekavad on üsna lahku kasvanud sellest, mis tööandjaid tulevikus võiks huvitada, sest muidu ei oleks sellist probleemi, et värske kooli lõpetaja peab tööjuures „päriselt“ alles oma ametit õppima hakata.