AS Eesti Vabariik ehk Kommunistlik Eesti

Viimasel ajal olen mitmel pool inimeste mõtteid jälgides täheldanud suhtumist, et ettevõtte töötajatel peaks olema õigus saada osa firma kasumist. See tundub mõnes mõttes õiglane, kuna töötaja loob selle väärtuse, mille ettevõtja ära kulutab. Aga, kas kogu asi ongi nii lihtne või peaksime sellise mõttekäigu tagant suutma enamat näha?
Kuigi ma isiklikult sellega ühelgi juhul ei nõustu võiks asjad loogilisus sees olla kui see sisaldaks ka üht eeldust. Eelduseks oleks see: töötajal on õigus saada osa ettevõtte kasumist juhul kui ta on kohustatud kandma ka ettevõtte kahjumit ning muuhulgas ettevõtte pankrotistumise korral jagama ka kohustusi võlausaldajate ees.
Sellega oldi nõus ja õeldi, et Eesti võikski olla AS Eesti Vabariik, kus aktsionärid oleksid Eesti töölisklass. Et kõik varad kuuluksid riigile ja seeläbi kõikidele kodanikele, puuduks eraomand. Koos kantaks kasumit ja kahjumit.
Kui jätta kõrvale kõik põhjendused, miks kommunism ei peaks toimima alates rängast inimloomuse ignoreerimisest ja lõpetades tsentraalse planeerimise suurte puudujääkidega.

Kahesuunaline, kokku kuuerealine maantee, millel sõidavad vaid mõned autod...

Ei ole optimaalne ressursside paigutus.

Kümned peaaegu valmis ehitatud kortermajad, millel pole elanikke, 

mitmerealised teed, millel pole liiklejaid

Peaaegu sama jutt, mis teistega, kasutatud on tohutu ressurss,

mis ei leia väärilist kasutamist

Veel mitmeid pilte

Siis jõuame ikkagi välja selleni: Et ise kõige eluks vajaliku tootmine (oma riigisiseselt) läheks mõeldamatult kalliks. See loob vältimatu vajaduse väliskaubanduseks: midagi peame välja müüma ja midagi peame sisse ostma. Aga välisturule pakkujaks minemine eeldab teatud konkurentsieeliseid.
Kaks peamist oleks: tootehind, mis saaks tulla kas kvaliteedist ja või madalatest tööjõukuludest (milleks meie inimesed valmis pole) või teine variant oleks suur panus tootearendusse, et müüa kvaliteetseid ja kauakestvaid tooteid.
Millega meil täna nõus ollakse? Kas 200 eurose brutopalga või tippspetsialistide poolt tehtava tootearendusega, mis jätaks suure osa teisi inimesi väärtuse loomisest välja kuna lihtsa töö ja madala lisaväärtusega kõrget lisaväärtust ei loo ja seega tihedal turul läbi ei löö.

Siinkohal võib tekkida õiglane küsimus, kuidas erasektor siis samamoodi avatud majandusega kaasnevad tihedas konkurentsis läbi lööb?
Esiteks on erasektoris ettevõtjatel kasumimotiiv ehk siis neid motiveerib tihedal turul mingisuguse oma nišši leidmine ja seal läbi löömine ja sealt endale rikkuse kogumine.
Teiseks on erasektoris kahjum, mis sunnib tegema ratsionaalseid otsuseid, sest ettevõtja kannab oma kahjumid ise ja see ei lase tal oma rahadega liigselt riskida. Kes tahab eraisiku pankrotti ning siis peale kõikide võlgade maha arvestamist mingist miinimumist elu lõpuni elada?
Tero Taskila oli riigiettevõtte tegevjuht. Kes sai üle 33 000 euro palka, samal ajal tekkis ligi 20 miljonit eurot kahjumit, milline oli tema vastutus? Tema vastutus oli ametist vabastamine, koos ligi 100 000 eurose hüvitisega.
Ekstremistid võivad pakkuda, et kahjumitekitajad tuleks maha lasta.. Aga, mille alusel Sa otsustad, et tegevjuht ei teinud parimaid otsuseid oma äranägemise järgi, mille järgi arvad, et oli lihtsalt üks suur minnalaskmine? Või, kuidas hindad teiste varadega tegeleva tegevjuhi riskikäitumist, kas riskid olid põhjendatud või mitte?